Lennumatka reisikiri

Mõtlesin, et kirjutan siia tiba loetavama teksti, aga tundub et ei viitsi. Niisiis, kel huvi võib reisikirja lugeda siit. See on küll hirmus lennunduskeskne aga ma ei leia motivatsiooni seda ümber kirjutama hakata. Pilte saab vaadata siinsamas paremal.

Back to Square One

Niisiis istun jällegi oma mõnusas kabinetis, kust kogu jama algas. Kaasaks jällegi klaasike veini, nagu ka viimane kord. Kahekuine Tai reis on saanud mõnusaks ajalooks ja uudiseid vaadates tuleb tõdeda, et sain tulema viimasel hetkel. Aknast välja vaadates tuleb jällegi tõdeda, et saabusin kodumaale parimal võimalikul hetkel :) Niisiis on see käesolev blogi jõudnud oma ammugi väljateenitud kuulsusetu lõpuni ja siinkohal panengi punkti.

Või oota, mida see Finnairi koduleht siin mu nina ees lahti on???

Tegelikult, kui asjad lähevad plaanipäraselt siis saan juba järgmisel teisipäeval jälle rattad maast lahti. Nimelt korraldab meie väike kooperatiiv ja ühtlasi üks Eesti lugupeetumaid lennufirmasid, Tackmer Air, pisikese ekspeditsiooni väikelennukitega aadressil Tallinn-Istanbul-Tallinn, millest on plaan osa võtta. Aga see on juba hoopis teine lugu.

Lisan siinkohal veel mõned pildid:

Suurem osa Tackmer Airi õhulaevastikust

Salongivaade koos piloodi ja stjuuardessiga

Reisijad check in'i järjekorras

Tagasi Bangkokis

Nonii, juba paar päeva siis jälle pealinnas veedetud. Tõepoolest, päris kodune tunne on peal :-) Olen vist olemuselt ikka rohkem linnainimene...

Asi, mis mul peaaegu meelest oli läinud, on see et siin on ikka kuradi palav. Palavam kui Samuil. Seisev saastunud õhk kõrghoonete vahel ei tee asja eriti paremaks. Täna näitas termomeeter vahepeal 39 kraadi. Seda on julgelt viisteist kraadi rohkem, kui oleks mõnus. Seetõttu olen olnud suhteliselt apaatne ja teinud päevasel ajal ainult hädavajalikke käike. Eile oli selline hädavajadus siiski täiesti olemas, kuna  kuradi telefon andis enne kojupöördumist reeturlikult ja ootamatult otsad. Mina ei teinud talle midagi. Ilmselt sai tal sellest higisest taskust lõplikult siiber. Niisiis läksin ja ostsin uue, mis tegelikult oli nagunii plaanis, kuna vana testis minu närve juba pikemat aega erinevate üllatustega. Lisaks ostsin veel ühe piraatprogrammi, mis loomulikult tööle ei hakanud ja Avatari filmi, mis peale arvuti apgreidi üllatuslikult isegi käima läks. Ja õhtul oli veel vormel ja hilisõhtul Inglise Premium League jalgpalli finaal. Lisaks veel pikaleveninud reisi eelviimane õhtu. Niisiis oli piisavalt põhjust peale päikeseloojangut ja temperatuuri normaliseerumist korraldada üks lõbus õhtu linnas. Ei saa öelda, et see oleks olnud eriti meeldejääv õhtu - mida lõpupoole seda vähem meelde jäi... Selle tulemusel ärkasin täna viimase aja rekordpohmakaga. Kuna pole olnud ka mingit hädavajadust välja palava kätte minna siis olen suurema osa päevast veetnud konditsioneeritud õhu jahedas embuses. Praegu saabusin just õhtusöögilt. Kuna olen viimasel ajal toitunud peamiselt taipäraselt siis otsustasin täna õhtul aklimatiseerumisprotsessi alustamiseks hellitada ennast itaalia toiduga. Peab ütlema, et ei Bangkokis ega ka mujal Taimaal pole mingit puudust itaalia restoranidest. Paraku ei tee nad kõik itaalia köögile au, kui võtta järjest siis on tabavusprotsent umbes nagu kolmepunktivisetega: enamus läheb mööda, aga kui tabab siis on rõõmu palju.

Pildil: Kolmepunktivise

Ei hakanud asja keeruliseks ajama ja valisin lähima, mis tegelikult ongi minu hotelli ihurestoran, nimeks La Gritta. Kohe Sukhumviti ja Soi 19 nurga peal. Jäin kogemusega täiesti rahule, loomaliha carpaccio ja artišokirisotto merikeelega olid täiesti adekvaatsed.

Võrdlemisi uus kaubaartikkel Sukhumviti tänavakaubanduses on Viagra koos oma mitmete kloonidega. Sügisesest reisist ma ei mäleta, et seda tänaval oleks müüdud, kuid nüüd on ainuüksi Sukhumviti kõige kuumemas lõigus soi 3 ja 21 vahel (õigustatud hüüdnimega Miracle Mile) vähemalt kümme vastavat letti, võib olla isegi rohkem. Küsisin huvi pärast, mis kraam ka maksab. Esimese ehmatusega öeldi karbi hinnaks 800 bahti, aga küllap oleks saanud muidugi allapoole kaubelda. Ei tehtud ka mingit saladust sellest, et tegu on koopiaga, originaal pidavat apteegis 2000 bahti maksma. Sain ka tasuta seksuaalõpetuse tunni, nimelt pidi Viagra olema kõlbulik ainult üheks sutsakaks, aga tema noorema ja võimekama venna Cialise toel pidada saama terve toimeka nädalavahetuse veeta. Korraks tekkis isegi mõte katsetada, aga siis tuli meelde see vana anekdoot, kus mees tuleb apteeki ja tellib paki Viagrat - õhtul tulevad tüdrukud külla - ja on järgmisel hommikul tagasi ja ostab tuubi villidevastast kätekreemi - tüdrukud ei tulnudki... Kuskilt blogist lugesin ka seda, et politsei, ma ei tea kas päris või liba, on leidnud uue teenimisvõimaluse; nimelt nii nagu enamiku retseptiravimitega on ka potentsirohtudega siin selline naeruväärne olukord, kus neid võib kõigile vabalt müüa, kuid nende OMAMINE on keelatud, kui sul retsepti ette näidata pole. Selle, nagu ka paljude muude absurdsuste kohta kehtib kohalik ütlus: TIT, ehk This is Thailand. Niisiis pidavat eelnimetatud politseinikud vahel sooritama farangide (farang=valge inimene) läbiotsimisi, eriti Pattayalt tulevate busside peatuspaigas Ekkamai bussijaamas, enamiku seksituristide vahepeatuspunktis. Kui sinu taskust on siis leitud mõned vallatud sinised pillid, siis muidugi kõigepealt tutvustatakse sind ettenähtud karistuste laia diapasooniga, mis muuhulgas võib sisaldada ka aastakese või paar Tai vangimajas. Loomulikult ei ole need patriootlikult meelestatud korravalvurid huvitatud, et Tai riik sind paar aastat oma kulul toidab ja katab, niisiis esitatakse peale sinu nigelate tulevikuväljavaadete esitlemist kompromissettepanek lahendada olukord kohapeal makstava hoiatustrahviga. Muidugi ei hakata sellepärast kallist kroonu kviitungit raiskama... Ei oska öelda, on see tõsi või mitte, aga nii nad kirjutavad. Kui nii mõtlema hakata, siis läheb see seksiturism siia ikka päris kalliks. Lisaks tüdruku tasule tuleb maksta ka barfine ehk baaritrahv selle eest, et sa tüdruku baarist välja võtad ja arvestades lennukipiletite hinda tuleks kõike seda teha ju maksimaalse võimaliku sagedusega, et ühikuhind vähegi vastuvõetav tuleks. Kuna aga enamiku nendest spetsiifilistest turistidest moodustavad keskealised kiilanevad ülekaalulised mehed (sarnasus minuga on siin puhtjuhuslik), kelle võimekamad päevad on juba ammugi seljataga, nõuab see aga jällegi keemilisi erguteid, mis omakorda jällegi maksab jne jne. Hullumaja. Odavam on vist naine võtta. Või siis mitte...

 Piltidel valik tüüpilisi seksihuvilisi.

Igatahes on nüüd nii, et homme hilisööl algab minu lennureis kodu poole, kus loodan olla neljapäeva esimesel tunnil, juhul kui mingi tuhapilv jälle ei ärka.  Homme püüan veel palavust trotsides võtta Bangkokist viimast. Täna õhtul olen tubane, kohe algab filmiõhtu - Avatar.

Allpool veel paar Bangkoki pilti:

Fragmendike jalgrattateest, millest kirjutasin ühes esimestest postitustest. Oh, ärge muretsege, keegi ei kasuta seda niikuinii.

 Punasärkide roigastest kindlus kesklinnas. Lasteaed!

ชาวเชียงราย นับพันคน พร้อมใจร่วมพิธี

Saite midagi aru? Mina ka ei saanud. Tai keele õppimine on paras väljakutse, kus esimeseks probleemiks on täitsa erinev tähestik (parafraseerides tuntud anekdooti: „üldse pole põhjapõdra moodi“) ja teiseks tüsistuseks keele täiesti erinev kontseptsioon; tai keel on põhineb nimelt tonaalsusel, mis tähendab, et sama sõna tähendab täiesti erinevaid asju olenevalt sellest, kas häälduskõrgus on tõusev, langev või neutraalne, ja kas tõus või langus on sõna alguses või lõpus jne. Põhimõtteliselt on see nagu laulmine ja on ilmselt meie keeleruumi inimestele kõige raskemini omandatav osa. Isegi kui sa tead õiget sõna, oleneb kõik sellest, kuidas sa seda hääldad ja see võib tekitada hulga probleeme. 

 Pildil: Vale keelekasutus on tekitanud probleemi

Küllap on see ka põhjus, miks isegi juba aastaid siin elanud ekspatid pole suures osas keeleõppega eriti vaeva näinud ja tõepoolest, kui sa elad Bangkokis, Pattayal või kusagil mujal valgete getos, kus kohalike sissetulek sõltub suurel määral turismist, siis pole see ka otseselt vajalik, hakkama saab ka inglise keelega. Taide inglise keel on muidugi omaette naljanumber ja iseenesest peaaegu uus omaette keel. Kohalikud kutsuvad seda hea põhjusega „thainglish“. Pole ka ime, sest kui üks tai õpetab teisele taile inglise keelt, siis tuleb sellest välja ikkagi enam vähem tai keel väikeste mööndustega. Seepärast on koolid vägagi huvitatud värbama õpetajaks natiivselt või vähemalt arusaadavalt inglise keelt kõnelevaid välismaalasi, pigistades tihtilugu silma kinni nende pedagoogilise hariduse või annete suhtes. Õpetaja amet oli ja on kaugelt kõige populaarsem töökoht ekspattide seas. Paraku tekitas see olukorra, kus suure osa õpetajatest moodustasid töötud kaevurid ja müürsepad kusagilt Põhja-Inglismaalt, kes sinnamaani olid laste asemel harjunud töötama kuvaldaga ja rääkisid nii võimatut kohalikku dialekti, millest ainult nende oma ema natuke aru sai. Arusaadavalt see laste haridustasemele positiivselt ei mõjunud ja niisiis võeti paar aastat tagasi vastu seadus, mis keelab koolidel värvata ilma pedagoogi kutsetunnistuseta õpetajaid. Kahtlustan siiski, et seda seadust erilise innuga ei täideta. 

Omaette teema on veel tai nimed. Need võivad olla täitsa üllatavalt pikad ja keerulised. Näiteks, kui ema hüüab et „Boromarajathevi ja Vajiralongkorn, tulge sööma!“ siis jõuab toit ilmselt enne ära jahtuda, kui ta selle lausega ühele poole saab. Taid ise arvavad ka niimoodi ja sellepärast on kõigil taidel ka hüüdnimi, harilikult ühesilbiline, mida kasutatakse igapäevases suhtluses. Tihti võib see olla ka inglise keelest laenatud ja see võib vahel tekitada naljakaid ämbrikesi. Näiteks vestlesin hiljuti neiuga, kes väitis enda nimeks olevat Poo, ehk  siis inglise keeli Pask. Ise oli veel täitsa kena tüdruk seejuures. Oma mitte väga põhjapaneva uurimistöö tulemusena olen jõudnud järeldusele, et enamiku baaritüdrukute nimeks on kas Noi, Lek või Mew, tõlkes siis vastavalt Pisike, Tilluke ja Mjäu. Enamus neist kannab oma nime ka auga välja.

 Pildil: Noi, Lek ja Mjäu

Krt, jälle poliitika

Eile õhtul esines peaminister uue kompromissettepanekuga, mis muuhulgas sisaldab erakorralisi valimisi novembri keskel ja muud pudi-padi. Muuhulgas ka selget ähvardust, et kui punasärgid sellega ei nõustu, siis edasi toimub veenmine tankide kaasabil. Kohalikud vaatlejad arvavad, et põhimõtteliselt jäädakse nõusse, kuna demonstrantide hulk on viimasel ajal nördimapanevalt kahanenud. Põhjuseks ilmselt muuhulgas ka sel aastal pisut varavõitu alanud vihmaperiood. Vihm ei tähenda siinkandis mitte õrna sabinat akna taga, vaid umbes sellist olukorda nagu oleks vanajumala ujumisbasseinil ootamatult põhi alt kadunud. Ei ole kõige mugavam sel ajal tänaval elada, nagu paljud punasärgid juba kaks kuud on teinud. Seepärast arvatakse, et põhimõtteliselt võetakse ettepanek vastu ja protestiaktsioon lõpeb lähipäevil. Sobib mulle, kuna mul on laupäevaks Bangkoki pilet. Otsustasin nimelt enne kojupöördumist paar päeva jälle linnaeluga kohaneda, muidu jään veel Tallinna lennujaamas takso alla, maakas sihuke nagu ma praegu olen :)

Arvatavasti üritavad punased saavutada kompromissi, et nende juhid saavad poliitilise puutumatuse. Väga raske on seda siiski ette kujutada, kuna pahandus on tehtud ja kahju sündinud. Keegi peab vastutama. Aga elame-näeme.

 Nii, keegi läheb nüüd varjupaika!

Religioonist ja templitest

Tais on ametlikult 95% budiste, 4% moslemeid ja 0,5% kristlasi. Kuna Tai budism on vist tegelikult segu budismist ja hinduismist, siis saavad mõlema religiooni jumalikud tegelased omavahel kenasti läbi ja eksisteerivad kõrvuti ilma igasuguse pahanduseta.

 Pildil: Hinduismi kuldne kolmik; Brakma (looja), Vishnu (hoidja) ja Shiva (hävitaja). Tempel asub praegu punasärkide okupeeritud tsoonis.

Mida enam lõuna ehk Malaisia poole, seda rohkem näeb minarette ja naistel pearätte (Malaisia on puhas moslemimaa). Nagu arvata võibki, on seal alumise piiri ääres selle põhjal ka kõige rohkem arusaamatusi. Aru ma ei saa, miks see islam kõigi muude uskudega nii kehvasti haakub ja ikka domineerida tahab. Aga see selleks. Paraku ei ole usuõpetus ühegi religiooni osas minu kui põlise pagana tugev külg ega ka eriline huviallikas, seetõttu lõpetan siin teadusliku osa. Tõenäoliselt ma ajasingi juba midagi lootusetult sassi.

Taid nimetatakse lisaks naeratuste maale ka tuhandete templite maaks ja sellega peab nõustuma igaüks, kes siin vähegi kaine peaga ringi on käinud. Küllap enamus, kes on käinud Bangkokis, on külastanud vähemalt Suurt Paleed, Wat Po’d (wat=tempel) ja Lamavat Buddha, võib olla ka imetlenud jõelaeva pealt Wat Aruni ehk Koidutemplit ja mõned entusiastlikumad ehk koguni sinna otsa roninud (82m, üpris kõrged astmed!).

 Pildil: Wat Arun

Ilmselt sellega ka enamuse templielamused piirduvad, ja pean minagi tunnistama, et hoolimata oma sagedastest reisidest siiakanti ei ole minu templikogemus ka väga palju rikkam. No midagi pole teha, ei ole ma suurem asi templiinimene ja kaldun toetama pigem seisukohta, et kui sa oled näinud kolme siis oled samahästi näinud neid kõiki. See on tegelikult muidugi pisut ebaõiglaselt öeldud, näiteks Krabi ja Phang Nga kandis on mitmeid põnevaid koopatempleid, mida sinnakanti sattudes tasub kindlasti külastada. Siin Samuil näevad ilmselt kõik külastajad ära Suure Buddha, vähemalt lennukiaknast. See on mererannale püstitatud 12m kõrgune Buddha kuju ja näeb tegelikult üsna muljetavaldav välja.

Pildil: Samui suurim Buddha

Pisukese kiiksuga koht, kuhu enamus kunagi ei satu aga mis tegelikult vähemalt mulle jättis isegi põnevama mulje, on Wat Khunaram, mis asub saare edelaosas, mitte kaugel akvaariumist ja Tiger Zoo’st. Tempel ise pole teab mis vaatamisväärsus, kuid tõmbenumbriks on oma klaaskapis istuv kuulus munk Luang Phaw Daeng. Nimetatud munk lahkus siitilmast tegelikult juba kuskil seitsmekümnendate keskel, ootamatult keset mediteerimisseanssi. Olles niiviisi üllatuslikult tabatud keset püha ja puhastavat toimingut, oli ta ennast muidugi parajasti vabastanud igasugu ebavajalikust roisust ja seetõttu ta loomulikult ei läinud ka mädanema, vaid mumifitseerus ja istus mõtlikult edasi. Ilmselt läks ka tema kaasmunkadel mõnda aega, enne kui nad märkasid et vend Luangi mediteerimisseanss on saavutanud uue mõõtme. Aga kuna ta istus viksilt ja viisakalt ning kärbseid ligi ei meelitanud, otsustati talle lihtsalt klaaskapp ümber ehitada, et lapsed torkima ei pääseks. Nii ta mediteerib tänaseni. Tuleb tunnustada, et hoolimata oma lahkumisest siit surelikust maailmast juba umbes 35 aastat tagasi, proovib ta jõudumööda siiski ajaga kaasas käia ja oma võimaluste piires näha välja popp ja noortepärane. Selle kinnituseks on tal ninal Armani päikeseprillid :)

 Pildil: Vend Luang

Kiire sisepoliitülevaade

Pole teid vahepeal poliitikaga tüüdanud, aga ega midagi ei ole muutunud ka; punasärgid okupeerivad endiselt  Bangkoki linnakeskust, kust siis sooritatakse väljasõite ja muid protestiaktsioone. Imetlusväärne on see, millist uskumatut ja kohati anekdootlikku käpardlikkust on kogu situatsiooni haldamisel ilmutanud politsei ja sõjavägi. Paistab, et valitsusel ei ole nende organisatsioonide tegevuse või tegevusetuse üle mingit toimivat kontrolli. Ehkki kõigi punasärklaste liidrite suhtes on väljastatud arreteerimiskäsk, levis hiljuti pilt ühest "tagaotsitavast", kes sõi peatänaval isukalt Big Mac'i (paar tundi varem oli  ekslikult teatatud tema arreteerimisest) ja lobises sundimatult kõrvalseisva politseinikuga. Mõni päev tagasi oli peaminister BBC Hard Talk saates. Saatejuhi küsimuse peale, kas ta on kaotanud kontrolli oma riigis toimuva üle, naeratas ta armsasti ja vastas "ei". Üldse mõjus ta nagu koolipoiss, kes seletab, kuidas koer sõi ära tema koduse töö. Väga raske on ennustada, millega see kõik lõpeb.

Pildil: Peaministri koer

Ice Bar

Inimene on ikka üks kummaline olevus: anna talle üks maailma kaunimaid randu, merevesi +28, õhk +30, merelt puhuv jahutav tuuleke, aseta ta mugavasse lamamistooli ja ulata klaasike maitsva kokteiliga- ja palun väga, temale ei sobi! Nüüd igatseb ta hing külma, rõskuse ja jää järele!
Niisiis seadsin ühel õhtul sammud Samui Ice Bar'i. See on tegelikult juba paar aastat olemas olnud, aga kuna asub peatänavalt pisut ümber nurga, siis polnud varem külastanud.
Tegelikult moodustab "külm osa" (-7) kogu baarist ainult ühe hästi isoleeritud toa koos jääst baarileti, jääst seinte ja jääskulptuuridega ning baaridaamiga, kes külm kui jää (no seda ma ei saa tegelikult väita). Sellesse osasse on sissepääs tasuline, midagi 500 bahti ringis, kui ma õigesti mäletan. Nüüd tagantjärele sellest kirjutades tundub see võrdlemisi tobe, aga tõepoolest, sõbrad, ma MAKSIN selle eest! OK, selle eest sai ka kaks kokteili, aga ikkagi! See paneb mind mõtlema, et olen siia pisut kauaks jäänud.
Igatahes varustasin ennast mingisuguse pontšo, karvamütsi ja kinnastega, viskasin oma kaks kokteili kiirelt hinge alla ja väljusin tagasi sumedasse troopilisse öösse, mis oli mõnus.
Jääbaari põnevam osa oli normaalses temperatuuris toimuv hüpnotisööri show. Vend kutsus lavale seitse suvalist vabatahtlikku (ja need olid tõepoolest suvalised, kuna ühte ma juhtumisi tundsin), pani nad naksti! magama ja tegi nendega mida kummalisemaid asju, õigemini veenis/sundis neid ennast seda tegema. Mina polnud varem midagi sellist näinud ja jättis täitsa sügava mulje. Kes siiakanti satub siis julgen soovitada, show on kuuel õhtul nädalas algusega 22.30.

Laiskus peal

Tahaks teile küll midagi kirjutada, isegi mingeid mõtteid oli veel hiljuti, aga ei saa, kole laiskus on peal. Olen nüüd edukalt taandarenenud mõttetu rannapuhkuse vormi, nagu paar blogi tagasi lubasin. Tõepoolest, kui päeva ainuke mure on see, kus täna õhtul süüa ja mida, siis lõpetab aju tasapisi igasuguse töö ja tiksub ainult standby režiimil.
Ah, ma olen nii laisk, nii laisk, nii laisssssssssssssssss///////

Tule taevas appi

Nonii, nagu uudistest võib näha (eile õhtul läksid Bangkokis asjad jälle pisut käest ära) on pealinna kodanikud moodustanud maakate-punasärklaste vastase liikumise nimega Mitmevärvilised Särgid. Mõni vahest mäletab, et kirjeldasin ühes varasemas postituses Bangkoki keerulist särgivärvisüsteemi. Nüüd ei ole poliitikast mittehoolival kodanikul jäänud peaaegu ühtegi varianti oma neutraalsust väljendada. On jäänud veel üks ekstreemne võimalus; oma täieliku poliitilise ignorantsi demonstreerimiseks käia üldse ilma särgita. See võikski olla uus liikumine. Ootan naisliikmete aktiivset osavõttu!

Pildil: uue liikumise auesimeesnaine

Meditsiinist

Käesolev teema on ajendatud sellest, et üleeile hommikul ärkasin kurguvaluga. Tänaseks on see kadunud, kuid asendunud ülevoolava nohuga. Tavaline külmetus, mis muud! Nüüd arvavad osad teist tõenäoliselt, et ma olen jälle midagi üle manustanud, just ma ju kaebasin 40-kraadise temperatuuri üle. Seekord siiski mitte, müsteerium peitub paljude taikate täiesti vastutustundetus konditsioneeride kasutusharjumuses, millel tunnistatakse ainult nupu äärmist vasakpoolset asendit. Paljud taid, kelle kasutuses on mingi avalik ruum koos konditsioneeriga, olgu see siis takso, pood või vagun, peavad auasjaks jahutada see kuni purikate tekkimise temperatuurini. Näide elust enesest: seisab takso, mootor käib, aknad on härmas. Konditsioneer paiskab täisvõimsusel salongi maksimaalselt külma õhku. Rooli taga juht, seljas jope (väljas +35), nina otsas tilk. Loomulikult pole sul reisijana jopet kusagilt võtta, niisiis pole kurgupõletiku hankimine mingi probleem. Ma tõesti ei tea, miks see nii on, võib olla on üks põhjendus see, et konditsioneer ei ole tänagi vaesemate perede, kelle hulka kuulub ka enamus poemüüjaid ja taksiste, põhivarustuses. Ehk siis soovitakse võtta töö juures viimast? Jahutada ennast kogu ülejäänud higiseks õhtuks? Krt teab. Siinkohal peab tunnistama, et sama sündroomi võib kohata ka Lõuna-Ameerikas, osad lugejad teavad, millele ma vihjan (Ticabus…). Tuleb märkida, et ega taid isegi pole sellele immuunsed, kui vaadata skytrainis või metroos ringi siis igal kolmandal nina luriseb.

Aga ma pidin ju kirjutama meditsiinist, mitte oma nohust. Mis puudutab meditsiini laiemalt, siis sellega on siin nagu enamiku asjadega; mingi osa on tipptasemel ja osa jälle mitte nii väga. Igal juhul on siin välja arenenud terve omaette majandusharu, mis tegeleb meditsiiniteenuste pakkumisega välismaalastele ja rikastele kohalikele. Sellele on pühendunud mitmed spetsiaalsed haiglad ja see on väga suur bisness. Eduteguriks on see, et omahind on madalam, teenuse kvaliteet võrreldav, aga kogu hooldusprotsess võrreldes lääne haiglatega ülivõrdes parem. Need, kes on käinud, on seda kogemust võrrelnud 4 või 5-tärni hotelli all inclusive paketiga. Mis eriti vahva, paljude Euroopa riikide, näiteks Skandinaaviamaade, haigekassad maksavad kogu selle mõnu ka kinni ja see on võimalus, mida ükski normaalne rootslane ju kasutamata ei saa jätta. Nii saabubki siia lennukitäite kaupa põdureid, kes ennast esimese asjana haiglasse sisse kirjutavad. Olen küll lugenud ka vastukäivat kommentaari, et kõik see mõnu kestab ainult niikaua, kuni sinu haigekassa, kindlustusfirma või halvimal juhul sina ise, oma arved tasub. Kui arve jääb maksetähtajaks maksmata siis keeratakse lülitid off-asendisse ja lükatakse raam kuhugi tagahoovi, et teha ruumi rahakamatele patsientidele… Hästi popp on ka Tais hambaarstil käia, jällegi kodumaise haigekassa toetusel.

Nalja pärast kirjeldan teile veel, kuidas kohalike haiglad omale kliente hangivad. Küllap vist suure osa nendest moodustavad liiklusõnnetuste, mille märksõnadeks on enamasti "mootorratas" ja "purjus kiivrita pea", ohvrid. Rooli(lenksu?)joodikluse kampaania pole siinmail olnud kuigi edukas, niisiis on üpris tavaline, et peale poolt pudelit kohalikku viskit ronitakse kuidagi oma tsikli otsa ja vääramatu jõud hoolitseb edaspidise eest. Nüüd, kui paratamatu on juhtunud, tuleb esimene kõne politseisse. Politseikanalit kuulavad aga, kõrvad kikkis, erinevate haiglate heaks töötavad "bodysnatcherite" brigaadid. Kui nüüd on vähegi lootust esimesena sündmuskohale jõuda, siis vilkurid tööle ja kiirabi läheb teele. Kiirabi on ehk pisut liialdus, enamasti on selleks lihtsalt vilkuritega varustatud pikap. Kui nüüd oli õnne esimesena kohale jõuda, siis ohver pardale (kasti) ja "oma" haiglasse, kus ootab vaevatasu. Kui ei jõudnud esimesena, siis oli tühisõit. Vanadel on tükitöö ja nii võib juhtuda, et kui kaks brigaadi jõuavad korraga siis klaaritakse kõigepealt omavahel arved, enne kui keegi õnnetule ohvrile tähelepanu pöörab. Vot nii.

Õnneks saan siin vahendada ainult teiste muljeid, enda kogemus kohaliku meditsiiniga piirdub päevituskreemi ostmisega apteegist. Või mida ma luiskan, ma ju käisin arsti juures! See oli kohe Bangkoki teisel nädalal, ma usun. Nagu ma ehk olen maininud, kippus temperatuur Bangkokis tihtilugu 40 kraadi ligi ja kui see kombineerida hulga basseiniveega, võib see organismis liikvele ajada mahlad, millest sul enam palju aastaid aimugi pole olnud. Igatahes ärkasin ühel hommikul kinnisideega (väga kinnisega), et on saabunud viimane aeg kõrvu puhastada. Otsisin netist lähima kõrvaarstipunkti aadressi ja kobisin kohale. Oligi, varustatud soravat inglise keelt kõneleva meesarsti ja imekena õega, kes mind lamamistoolini talutas, pakkus klaasikese külma jooki ja seejärel reguleeris mind kõige tooliga võimalikult mugavasse lösutusasendisse. Tuleb tunnistada, et võrdlus hambaarstitooliga ei tulnud sel hetkel absoluutselt meelde. Sa poiss, kus seal oli alles igasuguseid ultramoodsa välimusega masinaid! Minu arvamus kõrvaarstindusest kasvas kohe kõvasti, kuna minu lapsepõlvemälestustes oli kõrvaarst varustatud ainult mingi kahtlase oraga ja selle naljaka reflektoriga otsaees. Pole aimugi, mida need masinad kõik pidid tegema, kõrva poleks neist ainuski igatahes ühtegi serva pidi mahtunud, aga loodetavasti neil mingi mõte ikka oli. Igatahes, kui minu ideaalasend oli saavutatud, sõitis minu kõrva juurde vaikse surinaga prožektoriga varustatud kaamera ja minu ees süttis kõrglahutusega LCD-ekraan, kus minu kõrv oli… noh… nagu peo peal (ai!). Mul oli suurepärane võimalus jälgida telekast ülisuures plaanis  iga liigutust, mis doktor minu kõrvas sooritas. Mina valisin variandi B ja hoidsin silmad kõvasti kinni. Siinkohal tuleb mainida, et ma ei soovi kunagi väga detailselt teada, mis asju ajavad minu sisemuses kõrvaarst, hambaarst või, hoidku taevas, kirurg. Eriti vähe soovin ma seda online telekast vaadata. Lõppude lõpuks, mis see minu asi on! Tema on arst ja peab ju teadma, mis ta teeb? Tuleb siiski tunnistada, et inimesi on väga erinevaid ja küllap ka omaenda kõrva sisemuse vaatamine kedagi erutab, milleks muidu kogu see investeering. Kogu protseduur ei erinenud oma olemuselt siiski palju sellest, mis minu kallal pandi toime kunagi noorukite polikliinikus. Kokkuvõtteks, kahe kõrva peale kulus kokku 15 min ja 900 bahti (300 EEK), töö kiire ja korralik!

P.S. Uudiseid jälgides paistab, et Bangkokis kisub olukord jälle ärevaks, võib olla polnudki paha mõte sealt uttu tõmmata. Siin Samuil, tuhande km kaugusel, vanajumala (Buddha?) selja taga, ei taha keegi poliitikast midagi teada; kui Bangkokis oli väga keeruline särgivärvisüsteem siis siin kehtib ainult üks dresscode: mida vähem, seda parem :)

Pildil: soovituslik dresscode

Samuil

Lend Samuile oli lühike ja mõnus, nagu ikka. Olin paar päeva tagasi avastanud netist sellise hotelli nagu Samui Ocean Hotel. Täitsa uus, nii uus et ei leidnud kusagilt isegi ühtegi arvustust. Veebilehe kohaselt oli kõik vajalik siiski olemas: voodi, soe vesi, konditsioneer, wifi. Saatsin meili ja sain vastu hinnapakkumise 1100 bahti/öö, mis Samui kohta tundub täitsa ok. Mis seal ikka, kolistasin kohale. Loomulikult ei näinud kõik see looduses päris nii glamuurne välja, nagu kodulehe piltidel, aga seda ma teadsin nagunii ette – hotelliinimesed on ilmselt ühed maailma parimad fotoshoppijad. Mulle ei meenu ka, et ma oleks nende kodulehelt lugenud loodussõbralikku sõnumit, et nad oma maja ehitanud taaskasutatud papist. Sest kuidas muidu kuuleks ma oma kolmanda korruse toas seda, mis räägitakse esimesel retseptsioonis? Tänaval toimuvast ma parem ei räägigi. Oma kodulehel on neil miskipärast ununenud ka mainimata, et kohe hotelli kõrval asub taikate vabaõhu-koguöö-baar-disko-karaoke-ööklubi. Tõepoolest, tuleb siiralt tunnustada nende sellide helivõimendussüsteemi! Iga bassitümpsu peale sooritas ka minu voodi koos minuga tillukese hüppe, ja me ei asunud isegi samas majas! Ei, ärge nüüd arvake, et ma olen mingi hull pidur. Põhimõtteliselt ma täiesti aktsepteerin, et kui on pidu siis käivad selle juurde ka valju muusika ja tütarlaste kilked. Ma olen isegi üpris suuremeelne muusikavaliku osas, niikaua kui see jääb kuhugi Ervin Lillepea ja death metali vahele ja tuleb plaadilt. Elus muusika on juba samm libedale teele, aga ma tolereerin ka seda täiesti, kui laulja peab vähegi viisi ja muu bänd ka enam-vähem koos püsib. Neid helisid, mis kostsid minu akna taga, ei, tegelikult sama hästi kui minu toas, saaks ehk mööndustega nimetada joobnud tai karaokeks kitarrihäälestamise helide taustal. Ilmselt see ta oligi. See ületas minu igasuguse tolerantsi kaugelt ja kõrgelt. Paraku olin ma võimetu sellega ka midagi ette võtma, nii ma siis lihtsalt lebasin voodis ja olin hirmus ebatolerantne. Vastu kõiki ootusi olin ma mingil hetkel siiski magama jäänud. Tean seda sellepärast, et pool neli äratas mind koridorist kostuv kõrvulukustav kiljumine ja sammumüdin trepil. Esimese ähmiga ei saanud midagi aru; kas tuli on lahti? Äkki peaks mingis suunas jooksma? Aga ei, paanikaks polnud põhjust, lihtsalt üks ülemeelikus tujus noorteseltskond jõudis koju. Mula järgi otsustades võisid nad olla Israelist, ehkki minu heebrea keel pole teab mis hea. Nähtavasti elasid nad kah samas hotellis, aga olid tai karaoke asemel ohtralt pidutsenud kusagil mujal ja eriti ülemeelikus meeleolus. Kogu see treppidel jooksmine, hõikumine, naermine, kukkumised ja vandumine kestis kokku umbes tunnikese, enne kui nad lõpuks ära kustusid. Ainsa positiivse nüansina võib märkida, et mingil hetkel tuli kambal plikadel idee tervitada saabuvat päeva kena tervisliku suplusega meie katusebasseinis. Praktiliste inimestena ei hakanud nad selle tarvis mingeid riideid märjaks tegema, nagu ma, va perv, uksesilmast tunnistasin :) 

See on üldse nende odavate öömajade nuhtlus, et igal hetkel võid sa saada omale naabriks klassitäie koolilastest peoloomi. See võib muidugi olla hullult vahva, kui sa juhtud olema samas vanusegrupis ja meeleolus, aga minusugune taat läheb nüüd uut öömaja otsima. Wifi siin ka praktiliselt ei toimi, ma ei tea, kas ja millal ma selle postituse üles saan.

Igatahes tervitused teile sinna tuhapilve sisse!

Õiendus

Siirad vabandused eileöise totaka sissekande pärast! Ei oska siin süüdistada muud kui oma hetke lemmikõlle, San Miguel Light, ilmset üledoosi. Kuidas see siis nüüd jälle nii läks....

Pildil: Kurja juur, San Miguel. Very light.
Igatahes, olen nüüd lennujaamas ja tunni aja pärast Samui suunas.

Tai ühiskonna demograafiline areng viimase 15 aasta jooksul

Kuna see ei tohiks ühtegi normaalset inimest küünemusta võrragi huvitada siis ma ei kirjuta siia mitte midagi. Veelgi enam, ma ei tea sellest ööd ega mütsi...

Bangkokist ära

Kuu aega on läinud nagu lennates ja täiesti üllatuslikult on kätte jõudnud aeg Bangkokist lahkuda. Ma pole selleks absoluutselt valmis, aga lennupilet Koh Samuile (koh=saar) sai juba mõni aeg tagasi võetud, nii et pääsu pole.

Olles siin nüüd kuu aega resideerunud, pean ma ütlema et Bangkok on tegelikult linn kus ma võiks elada, teades samal ajal et Samui rannad on ainult 50 min lennusõidu kaugusel. Paljud seda kindlasti ei mõista, isegi mu oma tütar iseloomustab Bangkokki kui palavat ja mitmes mõttes räpast suurlinna ja kahtlemata on tal täiesti õigus, aga mina ei tea, midagi selles on... Aga mis seal ikka, edasi proovin nautida nüri rannapuhkust. Seoses sellega jäävad kindlasti ka sissekanded siin blogis harvemaks, kuna vaevalt kedagi huvitab päevast päeva korduv kirjeldus "ärkasin, läksin randa, sõin, tukastasin, dušš, õhtusöök, magama". Viitsimise ja võimaluste piires püüan veel üles panna mõned Bangkoki materjalid, millest pole siiani jõudnud teile kirjutada, aga üldiselt püüan ennast tasapisi viia konditsiooni, millest vana hea Pink Floyd on teinud laulu muheda pealkirjaga "Comfortably Numb".

Girls, girls, girls...

Nonii, tänud minu armastatud õeraasule eelmise sissekande kommentaari eest! :) Sellest hoolimata, lugeja Aravetelt on esitanud õigustatud küsimuse; aga tüdrukud, kuidas on siis nendega? kas see polegi üks põhilisi põhjuseid, miks ma siia ikka ja jälle tagasi tulen? Noh, mis ma oskan öelda... Kahtlemata on igaühe, kes tunneb puudust vastassoo tähelepanuavaldustest,
 (ja see kehtib mõlema soo kohta),  esimene mõistlik tegu broneerida lennupilet Bangkokki. Meessoo esindajana võin kinnitada, et hõiked "Hello, handsome man, I come with You!" saadavad sind hoolimata vanusest ja väljanägemisest vähemalt kogu peatänava ja veel mitme spetsiifilise kõrvaltänava ulatuses. Niisiis egotripp missugune! Lugedes ennast siiski juba kohalikuks veteraniks, vaatan ma kogu sellele hullusele pigem pealtvaataja pilguga, ei saa ka unustada, et ma olen ju ometigi õnnelikult abielus ja siis öeldakse ju veel, et ega vana koer enam uusi trikke ei õpi...

Pildil: Maailma halvim jahikoer uut trikki õppimas...

Relvastatud ja ohtlik

Ei ole midagi parata, täna hankisin endalegi kahuri – kaua ma lasen ennast kaitsetult märjata! Mitte et selle läbi kuivemaks jääks, vastupidi, laskevalmis püss otse tõmbab vett ligi, aga õnnestunud vastulask suhu, silma või kõrva paneb minu väikese kurja südame rõõmust hüppama.
Nüüd on see siis ametlikult käes ja Bangkoki tänavatel valitseb täielik kaos. Ilmvõimatu on kuiva nahaga kümmet sammugi teha ja see on põhimõtteliselt hea, kuna temperatuur trügib siin vägisi 40 ligi. Kõige vingem sõda käib meie peamistes täiskasvanute meelelahutusele orienteeritud kvartalites; Soi Cowboy ja Nana, kus on eriti kõrge kontsentratsioon lõbujanulisi tütarlapsi ja vastavalt ka mee peale kohale lennanud isamesilasi, sealt ka põhiosa pildi- ja videomaterjali, aga see ei tähenda et sa tavalisel tänavanurgal võiksid ennast kuidagiviisi kuivalt ja ohutult tunda; täna olid vist küll kõik pühadeks linna jäänud inimesed väljas ja seda möllu on lihtsalt raske kirjeldada. Käisin läbi ka punasärkide kesklinna baasist, seal oli ehk meeleolu pisut tagasihoidlikum aga kahtlemata piduline, vett lendas kõrges kaares. Samas, nüüd kus see veesõda on juba kaks päeva kestnud ja kaks on veel ees, hakkan ma vaikselt aru saama neist kes selle hea meelega vahele jätavad ja riigist põgenevad; no tõepoolest, neli päeva on ehk pisut liig. Aga mis seal ikka, panen ennast homseks katsumuseks valmis. Püss on juba laetud.
Pildil: motoriseeritud löögirühm.

Sõda!

Jah, sõbrad, sõda on lahti! Ei ole omasid ega vaenlasi, tulistatakse kõike mis liigub!
Niisiis on peaaegu käes budistlik uusaasta, kohaliku nimega Songkran. Tegelikult peaks ametlik algus olema teisipäeval, 13.-l, aga kuna täna on selle nädala ainuke ametlik tööpäev ja sealjuures esmaspäev, on paljud firmad andnud ka selle vabaks, nii et pidu! Nagu öeldud, tähendab see praktikas seda, et igal tänavanurgal on kamp kodanikke, kes on varustatud kopsikute, veepüsside ja suurema reservtünniga ning annavad tuld (loe: vett) absoluutselt kõige ja kõigi pihta, üritades sind samal ajal talgiga kokku määrida. Ideeliselt peab see budistlikus religioonis sümboliseerima puhastumist uue aasta saabudes. Nende pidustuste suhtes on vastakaid emotsioone. Osa rahvast sõidab Taisse just selle pärast ja osa, põhiliselt eakamad ekspatid, valivad just selle aja, et sooritada annuaalne visiit oma lapsepõlvekoju Euroopas või Ameerikas või kus iganes. Need kes jäävad, on ennast varustanud õlletagavara ja pitsa-delivery numbritega ega pista vabatahtlikult ninagi välja. Nii et maitse asi. Tegelikult on muidugi paras jama, kui sa peaks sel ajal näiteks mingeid äriasju ajama. Kujuta ette, et sul on seljas parim ülikond, kaenlas mapp tähtsate dokumentidega ja taskus hiljuti hangitud hinnaline telefon. Ei ole just väga lõbus, kui mõni tola sulle seejuures pangetäie vett pähe valab. Tegelikult on eespool kirjeldatud olukord siiski üpris ebareaalne, kuna mitte keegi ei tee selle nädala jooksul mingisugust tööd ega äri, seega ei ole põhjust ka ülikonda selga panna ega mingeid pabereid kaasas tassida. Küll aga on pidu telefonimüüjate õuel – neid kulub siin sel ajal ikka rohkesti. Olen isegi mõni aasta tagasi ühe ohverdanud; ehkki olin küll pakkinud selle minigrip-kotti, ei suutnud see ta elu päästa. Kui sa ikka satud tõsise rünnaku alla, siis märjemaks ei saa isegi sukeldudes. Tänavu on mul õnneks kasutada professionaalne veekindel kaamerakott. Üldse tahan siinjuures tänada ja tunnustada oma endisi kolleege Infrast, kelle kingitused on osutunud äärmiselt praktiliseks ning mida kõiki on ka vaja läinud, välja arvatud hantlid. Piinlik küll, ma ei võtnud neid kaasagi :) Aga mida ma siin jahun, eks vaadake ise! Ja üldse, et te seal Euroopas liiga õhku täis ei läheks siis võtke teatavaks, et meil on siin käsil juba aasta 2553! Lugemine algas Buddha surmajärgsest nirvaanasse tõusmisest. Püüdke kinni, kui suudate!

Pärast kaklust

Tolgendasin terve pühapäeva pärastlõuna Khao Sani piirkonnas, mis on siinne seljakotirändurite, hipide ja wannabe-hipide, aga ka igasugu muu kirju seltskonna kohalik geto. Sama tänava ühes otsas toimusid eelmisel õhtul verised sündmused. Peab ütlema, et tänav oli väga harjumatult tühi, kohe nii tühi, et see tundus peaaegu… normaalne koht. Eelmise õhtu actioni valguses olid paljud oma seljakoti pakkinud ja kadunud kus kurat. Sain õlleklaasi taga jutule paari saksa kutiga, kes ütlesid, et neil oli ikka hirm täitsa naha vahel, kui kõrvalkvartalist hakkas pauke kostma, samal ajal kui sõjaväehelikopterid lendasid madalalt üle tänava ja kostitasid meeleavaldajaid pisargaasipommidega. Ka need sellid olid juba õhtuks hankinud bussipileti lõunasse, Samui saarele. Samas ei saa ka väita, et kõik tänava asukad oleksid ummisjalu põgenenud, näha oli isegi päris palju väikeste lastega peresid. Osad tänavaelanikud muidugi näevad ka niimoodi välja, et nende reisiraha lõppes juba 30 aastat tagasi täpselt siinsamas ja juurde pole vahepeal kusagilt tulnud, nii et kõigi puhul poleks see ilmselt ka võimalik. Eile anti teada, et seoses rahutu olukorra ja laupäevaste ohvritega on kogu Bangkokis käntseldatud Songkrani pidustused. Songkran on kohalik uusaastapidu, kirjutan sellest järgmises blogis pikemalt. Põhimõtteliselt tähendab see ohjeldamatut veesõda ja üksteise talgiga määrimist ning Khao San on traditsiooniliselt üks linna kuumemaid peopaiku, kuhu igal aastal sõidab spetsiaalselt kokku tuhandeid veesõjahuvilisi. Kahtlustan siiski, et hoolimata ametlikest teadetest pidu ära ei jää, sest ehkki ametliku alguseni on veel kaks päeva, müüdi juba eile tänaval ohtralt arsenali (veepüsse) ning esimesed varajased sõdalased tegid laskmisharjutusi, minagi sain mõõdukalt märjaks.
Käisin ka paarisaja meetri kaugusel Demokraatia monumendi juures, mille ümber olid eelmisel õhtul hargnenud põhilised sündmused. Põhimõtteliselt võib öelda, et asi lõppes punaste võiduga, kuna oma positsioonid säilitati ja lisaks oli sõjavägi taandudes maha jätnud seitse soomukit, millest sai kohe populaarne pildistamisobjekt. Tegin minagi seal hulga pilte, peab jällegi tunnistama, et tundsin ennast selles punasärkide meres täiesti turvaliselt ja sain paljude poolehoiuavalduste osaliseks. Hoolimata oma lonkavast inglise keelest soovisid inimesed siiralt rääkida, mis siis ikkagi juhtus ja kes kelle pihta lasi. Tegelikult ei saa me ilmselt iialgi teada, kes tegi esimese paugu, aga keda huvitab, võib vaadata seda videot – õpetlik materjal, kuidas laulu- ja tantsupeost võib hetkega saada täielik disaster.
OK, kui midagi eriti erutavat ei juhtu siis luban, et rohkem teid kohaliku sisepoliitikaga ei tüüta!

Skoor

Siin siis eilse „musta laupäeva“ kurb skoor: 18 hukkasaanut, neist 14 tsiviilisikut, ja 825 vigastatut. Nii hullusti pole läinud juba 20 aastat, ehkki viimase 35 aasta jooksul on siin olnud 10 riigipööret. Ka praegu on riigipöördejutud liikvel, on ju eelmisest möödas juba peaaegu neli aastat, niisiis oleks statistilist keskmist arvestades paras aeg. Suurem madin käis punasärkide põhibaasi ümbruses, mis asub kohe Khao Sani seljakotirändurite kommuuni naabruses. Hipidel võis ärev õhtu olla. Kõige selle tulemus on aga ümmargune null, kuna punased ei andnud käest ühtegi positsiooni. Tõenäoliselt ehmatas selline must skoor mõlemaid osapooli, niisiis ei ole lähiajal ilmselt suuremaid ettevõtmisi oodata.
Nagu arvata võis, ei julgenud ametivõimud siin kesklinnas mingit kaost korraldada, niisiis said punasärgid rahus oma miitingut pidada ja ebamugavused piirdusid liiklusprobleemidega, aga need on Bangkokis niigi igapäevased.
Mina skoorisin kolm õlut ja pad thai (nuudliroog krevettidega).

Off the topic- Poolast- update

OK, paistab olevat pigem piloodi ebaõnnestunud otsus ja mitte otseselt lennuki viga, aga ikkagi, c'mon...

Off the topic- Poolast

On täiesti arusaamatu, et Poola, mis pole ju ometigi niiväga kolmas maailm (ok, võtan vastu kõigi autoga reisijate vastuväited), kasutas oma presidendi ja muude prominentide lennutamiseks sellist lendavat(?) õnnetust nagu TU 154. Isegi Aeroflot võttis selle juba mitu aastat tagasi käigust maha kui aegunud ja ebaturvalise. Uskumatu lugu.

Update

Nagu Twitter siutsub siis käis Khao Sani kandis äge kisma, teatatakse mitmesajast vigasaanust ning kümnekonnal läks veel kehvemini. Sooritasin ka ise nüüd õhtuhämaruses higise jalutuskäigu punaste kesklinna baasi (skytrain on juba lõunast seoses rahutustega käigust maas). Tundub, et siin kesklinnas piirduvad põnevamad sündmused kihutuskõnede ja maakate korraldatud liiklusummikuga, niisiis koondan ennast käesolevaga rindereporteri ametikohalt ning pühendan allesjäänud õhtu püsiväärtustele (õlu, söök ja muusika…)

Punarevolutsioon 2

Nonii, täna hakkas tõepoolest üht-teist toimuma, praegu polegi täpselt aru saada mis värk on- mõnel pool on politsei ja sõjavägi olnud edukamad ja mõnel pool jälle hoopiski mitte, "kuumi punkte" on tekkinud päris palju. Siin kesklinnas ei ole veel madinaks läinud, aga märgid on õhus, mõlemad pooled paistavad hakkamist täis olema. Lubasin küll, et rindeoperaatoriks ei hakka, aga ajasin teile pada- uudishimu ajas ikka välja. Kuidas need inglased ütlevadki: curiosity killed the cat... Loodetavasti käib see inglise kasside kohta, või pigem tai omade, keda üldse näha pole. Niisiis veetsin terve pärastlõuna Sukhumvitil ja klõpsisin pilte. Proovin kuskile avalikku kausta üles ka panna, juhuks kui kedagi huvitab. Sorry about the quality...
Praegu paistab mõlemal poolel olema sihuke mõttepaus, kuna midagi eriti ei toimu siis tulin tuppa dušši alla ja akut laadima (telefonil). Vaatame õhtupoole edasi.
Selles mõttes on vahva et kõik poliitilised jõud on siin kindlalt värvikodeeritud; meil on siin punasärgid, kollasärgid, sinisärgid ja uue tulijana lillasärgid, kes protesteerivad põhiliselt punasärkide vastu. Lihtne küll, aga võib tekitada riietusprobleeme, kuna enesestmõistetavalt ei soovi sa vale värvi särgis valesse kohta sattuda. Hommikul oli mul seljas roheline särk, mingil põhjusel on see värv neil kahe silma vahele jäänud. Kahjuks ei ole lootustki seda õhtupoole kasutada, kuna see on paras välja väänata; meil ei ole siin väga jahe, täna on 37 kraadi näiteks. Mul on veel üks puhas oranž särk. Hmm...

Punarevolutsioon

Kes on viitsinud välisuudiseid lugeda on vahest märganud, et meil on siin õhus väikest viisi revolutsioonihõngu. Vaesema klassi rahvas, peaasjalikult põllumehed põhja- ja kirde Taist ning nende urbaniseerunud saatusekaaslased, enamuses taksojuhid ja muud vandersellid, on selga tõmmanud punasärgid, kätte haaranud punalipud ja peavad pealinnas juba neljandat nädalat kestvat demonstratsiooni, eesmärgiks kukutada praegune valitsus ja kuulutada võimalikult kiiresti välja uued valimised. Nende nõudmiseks on, et see kõik peab juhtuma 15 päeva jooksul, mida ma praktikas küll hästi ette ei kujuta. Tõuke rahutusteks andis ülemkohtu otsus punasärklaste suure iidoli, endise ülipopulistliku peaministri Thaksini, kes kukutati 2006.aastal riigipöördega, varade rekvireerimiseks 1,4 miljardi USD ulatuses. Vana oli nimelt endale nihverdanud riigi suurema telekomifirma ja müüs selle siis Singapuri edasi, aga tulumaksu maksmine läks meelest ära. Nüüd redutab Dubais. Tegelikult võib neist külameestest aru saada, kuna Thaksini ajal käivitati enneolematu maaelu edendamise kampaania, muuhulgas said kõik põllumehed kes aga soovisid heldelt tagatiseta laenu, mille tagasimaksmise tähtajad on nüüd pärale jõudnud. Nüüd pilgutavad need vaesed vennikesed arusaamatuses silmi ja küsivad: tagasi maksta? Mis mõttes? Thaksin ju andis selle raha meile? Ja see on ammu otsas pealegi ja jäi veel puudugi, naabrimees ostis palju uhkema pikapi. Sellises pikantses olukorras võib tunduda täitsa hea mõte sõita pealinna ja kukutada see neetud kapitalistide ja imperialistide valitsus, mis käpa nende tasku tahab ajada. Revolutsiooni juhid ongi juba jõudnud välja kuulutada klassivõitluse. Meeleavaldused ise on olnud siiamaani rahumeelsed, rohkem nagu festival- palju tantsu ja laulu ja lipulehvitamist. Olen ka ise korduvalt läbi jalutanud, pilte klõpsinud ja pole tundnud ennast vähemalgi määral ohustatuna. Küll on halb see et nad on okupeerinud ühe ristmiku linna põhilises turismi- ja kaubanduspiirkonnas, mistõttu on Bangkoki suurimad kaubanduskeskused, aga ka ümberkaudsed nelja- ja viietärni hotellid olnud turvakaalutlustel juba pea nädal aega suletud (täna, s.o. reedel olid osad siiski osalise ajaga lahti). Kahjusid raporteeritakse sadades miljonites, lisaks liiklusprobleemid. Valitsusel on olnud nende suhtes elevandi kannatus, ilmselgelt ei soovita linna põhilises turismikeskuses mingeid suuremaid kokkupõrkeid ega verevalamist. Paraku on see kõik mõjunud väga halvasti valitsuse ja peaministri enda usaldusväärsusele, sest kui sa ikka muudkui ähvardad, aga mingeid tegusid ei järgne, ei võta sind enam keegi tõsiselt. Põhimõtteliselt lasevad punasärgid valitsusele kõrges kaares varba peale ja tunnevad ennast seejuures täiesti karistamatult. Eile ründasid punased näiteks parlamenti, nii et lugupeetud saadikud olid sunnitud pintsakusabade välkudes tagahoovis üle aia hüppama, osad evakueeriti helikopteriga. Tulemus? Jõuetu avaldus, et nii pole ilus teha. Kuulutati välja ka eriolukord, aga see ei ole praktikas kuidagi tunda andnud. Üldiselt hakkab tavalistel bangkoklastel sellest jamast siiber saama, nii et varem või hiljem peab midagi juhtuma. Häid variante kipub kahjuks napiks jääma. Oleme siis ootel. Tegelikult on kahju kõigist neist maainimestest, keda liikumise juhid räigelt ära kasutavad ja kellest enamikul pole udust aimugi, mis asja nad siin õieti ajavad. Räägitakse, et neile makstakse meeleavaldamise eest 500 bahti päevas. Enamus tunduvad lihtsad, toredad ja sümpaatsed inimesed, oleks väga kahju kui nendega miskit halba juhtuks. Muidugi on ka teist tüüpi punasärke, enamasti noored meesterahvad, kes on kaunis sõjakad ja oleks nähtavasti väga nördinud, kui peaks ilma mingi madinata kodukülla tagasi sõitma. Jälgin sündmusi põhiliselt Twitteri kaudu, mis on kõige operatiivsem kanal. Ei, ärge muretsege, mul ei ole plaani rindefotograafiks hakata ja üritada oma kräppkaameraga pildistama minna, kui asjad põnevaks peaks muutuma. Siin kus mina elan on kõik vaikne ja rahulik, mõni briti päritolu ülepidutsenu lärmab vahel akna taga. Pildil mässuline daam koerakesega.

Veel kommunikatsioonist

Kuna igasugune kommunikatsioon kodumaaga ja eriti andmeside on meie armsa Eesti mobiilioperaatoreid kasutades naeruväärselt kallis siis tasub pikemal viibimisel võtta kohalik telefonikaart. Minu pakett sisaldab 1GB GPRS/EDGE andmesidet ning piiramatut WiFi-t, maksab ca 220 EEK kuus. Kõne Eestisse 2 EEK/min. Samas paketis peaks olema ka tasuta 3G ühendus (praegu on testiperiood) aga seda pole mu telefon avastanud. Nimelt polegi see klassikaline 3G, vaid pigem nagu 2,5G, mis toimib 850 MHz sagedusel, erinevalt „õigest“ 3G-st, mis toimib 2,1 GHz-l. Põhjus selles, et nelja aasta jooksul pole kohalik sideamet suutnud otsustada, millisele operaatorile müüa 3G litsents ja mis hinnaga (üpris taipärane). Lõpuks sai telekomifirmadel mõõt täis ja nad arendasid välja sellise kodukootud 3G, mis ei nõua uut sagedusala. Kuna nüüd on kohe ukse ees 4G siis ilmselt jääb 3G Tais klassikalisel kujul ülepea vahele. Ahjaa, kust saada kohalik mobiilikaart? Muretsemiseks pole põhjust, kenad tütarlapsed ulatavad selle igale lennukist väljujale Bangkoki lennujaamas.

Foto- ja telefoniasjandus

Nagu öeldud on minu ainus fotograafilise eneseväljenduse vahend minu telefon. Hoolimata viiest megapikslist on see siiski puhas hädavariant-mina ise muidugi tean, mida ma pildistasin, aga kas keegi teine ka sellest aru saab? Ja rotipilt läks ka luhta. Lisaks sellele teatas Tintsukas, et meie järjekordne fotokas on sooritanud enesetapu, viskudes alla mingist kõrgest kohast. Kas see peaks midagi ütlema meie fotograafiannete kohta? Nende emotsioonide valguses seadsin sammud fotopoodi. Paraku tuleb tunnistada, et fototehnikat ega muud margielektroonikat ei tasu siit osta, impordimaks on nii kõrge et kõik on umbes 10-20% kallim kui Eestis. Sama kehtib muide veini kohta. Keda huvitab telefonimaailm siis näiteks iPhone 3GS 16GB on müügil kahes variandis: USA variant ca 8500 EEK ja Hong Kongi variant ca 9500 EEK. Vahe selles et USA oma on lahti muugitud, HK oma juba tehasest võrguvaba, kuna HK seadused keelavad teistsuguseid telefone müüa. Samas on müügil ka Hiinast illegaalselt toodud iPhone kloone ja muud noname foto- ja videotehnikat, mis on margitehnikast ca poole odavam. Ei loe ennast siiski nii rikkaks et seda järele proovida, niisiis jätkan olemasoleva telefoniga (HTC Diamond 2) ja selle sees oleva armetu kaameraga. Sorry.

Rotid

Rotte on siin tõepoolest rohkesti ja eriti peale pimeduse saabumist toimetavad nad ringi üsna iseteadvalt. Kuid ka päevavalges on neid näha. Selle eest ei ole peaaegu üldse hulkuvaid kasse, ilmselt on siin jäme ots kindlalt rottide käes. Paljud neist ongi väikese kassi suurused. Ükspäev istusin pärastlõunaõllel oma lemmikrestorani terrassil ja jälgisin ühe paraja poisi toimetamist minust paari meetri kaugusel. Püüdsin teda ka pildile saada aga kahjuks pidin tõdema, et minu hale telefonikaamera sobib ainult sildade, suuremate ehitiste ja muude soliidsemat sorti asjade pildistamiseks, mis püsivad ühel kohal vähemalt viiskümmend aastat või umbes nii. Kõigi dünaamilisemate objektide jaoks on ta lootusetult uimane. Niisiis jääte rotipildist ilma.

Liiklus Bangkokis

Bangkok kui linn köidab mind. On üldiselt teada, et kõige paremini õpid sa uut kohta tundma läbides seda jalgsi ja seda ma üritan ka igapäevaselt teha. Tavaliselt läbin päevas vähemalt 5 km, tihti ka rohkem. Rekord siiamaani on 12 km, aga osa sellest oli seotud sellega et istusin kogemata ekspresspaadile, mis minu soovitud peatusest uhkelt mööda purjetas. Paraku ei ole jalutamine Bangkokis tihtilugu sugugi lihtne tegevus. Vahest põhiline probleem on see, et jalakäijate jaoks ei ole välja kujunenud kindlat liiklemismalli tänavatel. Peatänavatel võib seda ehk põhjendada sellega, et ehkki Tais on liiklus vasakpoolne, on enamus turiste siiski pärit parempoolse liiklusega maadest Euroopas ja Ameerikas. Samas ei ole ka taide seas välja kujunenud mingit kindlat seisukohta, millist positsiooni kõnniteel võtta, ja nii nad siis tolgendavadki sihitult, tihtilugu peatudes ja vahetades rada täiesti ettearvamatult. Asja ei paranda ka see et kaubanduskeskuste, metroo ja skytraini eskalaatorid ja trepid lähtuvad kord vasak- kord parempoolsest liiklusskeemist. Lisaks sellele veel mootorrattad, mis selle asemel et riskida ületada kolm vastassuunas liikuvat sõidurada, eelistavad lühemaid vastassuunalisi distantse läbida hoopis kõnniteel. See kõik teeb jalutamise, eriti peatänavatel, päris problemaatiliseks. Nagu kõigest sellest oleks veel vähe siis on kõnniteede tänavakate tihtilugu varustatud erinevate üllatustega. Mingil põhjusel käib eriti just peatänaval Sukhumvitil kõnniteede aluste kommunikatsioonide permanentne remont. Kui aga uus toru või kaabel paigas, ei vaevu reeglina keegi sillutist eriti taastama, tihti visatakse unikivid tagantkätt lihtsalt üleskaevatud ja täidetud kaevikule, kui sedagi. Niisiis peab kogu aeg olema valvel ja oma mõtetesse vajumine on kindel retsept järgmisest apteegist plaastri varumiseks. Samas harjub sellega kiiresti ja kui oled siin juba paar nädalat olnud siis ikka naljalt enam konte ei murra. Ah, ja kas ma juba rääkisin tänavakaubandusest? Enamasti on see paigutatud mõlemale poole kõnniteed, jättes jalakäijatele pisikese pilu keskel, vahel ainult ühe inimese läbipääsu laiuse. Kaubanduse iseloom vaheldub, päevasel ajal riided, plaadid ja muu pudi-padi, öisel ajal tänavabaarid. Ja siis on ju siin veel jalgrattatee. See on joonistatud kõnniteele peaaegu terve Sukhumviti pikkuses, lihtsalt kaks paralleelset joont koos jalgratta piltidega aeg-ajalt. Kõik võiks ju olla tore, aga esiteks võib siin nähtud jalgrattaid kahe käe sõrmedel üles lugeda ja enamasti ukerdavad nendega väikelapsed, ning teiseks ei ole mitte mingisugust võimalust seda jalgrattateed isegi soovi korral sihipäraselt kasutada, kuna enamuse sellest on okupeerinud tänavakaubandus ja selle vahele pressitud jalakäijad. Ilmselt käis Bangkoki transpordiameti juhataja kuskil Euroopas turismireisil ja leidis, et ühes korralikus maailmalinnas peab ka jalgrattatee olema. Tehtud-tehtud. Taid on ikka ühed naljatilgad.

Bangkok- minu kodu järgmised 30 päeva

Minu koduks Bangkokis on linna peatänava Sukhumviti kõrvalharul, soi 12-l (soi-tänav) asuv hotell ja serviced apartments Grand President. Sain kuuks ajaks diili 33 000 bahti, mis on ca 11 000 EEK. Selle sees on kommunaalid, sat-tv, internet pluss koristamine ja (voodi)pesuvahetus 4 korda nädalas. Üldiselt tundub see mulle OK, oleks saanud muidugi ka odavamalt, aga siis oleks pidanud jälle oma pesu ja harja hankima ja muud ebamugavused, niisiis olen rahul. Internet on selles mõttes jama et see on üks jagatud ühendus terve maja peale, niisiis sõltub kiirus ja kvaliteet kasutajate arvust. Vahel on see ikka nutmapanevalt nutune. Asukoht on väga ok, kõik on käe-jala juures, põhimõtteliselt on 300 meetri raadiuses kõik eluks vajalik kuhjaga esindatud - poed ja restoranid, juuksurid ja massaažisalongid, mitu lõbusat maja, haigla ja kaks Bangkoki kuulsamat ööklubi, Bed Supperclub ja Q Bar, mida külastavad bangkoki rikkad ja ilusad. Samuti on 300m skytraini peatusesse, mis on metroo kõrval kõige efektiivsem linnas liikumise meetod. Tegu on siis linna peatänavate kohal betoonpostidele tõstetud elektriraudteega, mis on laitmatult puhas, konditsioneeritud ja viib sind põhimõtteliselt igale poole kuhu sul tegelikult on vaja minna. Võib enam-vähem väita, et kui sinu sihtpunkti ei vii skytrain ega metroo, siis tasub tõsiselt mõelda kas sul on ikka tegelikult vaja sinna minna. Erandiks ehk vahest Bangkoki seljakotirändurite kommuun Khao San road, mis on vahva koht juba iseenesest ja kahtlemata väärt külastamist, sinna saamiseks tuleb skytrainiga jõe äärde sõita ning edasi jõetaksoga või liinipaadiga 13 peatust. Bangkokki nimetatakse ka idamaade Veneetsiaks ja siin on tõepoolest väga vinge kanalite süsteem, mida tundes saab paadiga ka kesklinna ülivingetesse kaubanduskeskustesse. Muidugi on ka lihtsam moodus minna tavalise taksoga, neid on suures koguses ja nad on imeodavad, põhimõtteliselt saab 100 bahti (33 EEK) eest kesklinna piires peaaegu kõikjale, lennujaama ots, mis asub linnast pisut väljas, maksab koos kiirtee maksuga 350 bahti. Naeruväärselt odav. Asi, mis paneb mind imestama, on see, kuidas Tallinnas ei saa kohe mitte kuidagi taksondust kontrolli alla. Samas on sellises kaootilises ja ettevõtlikus linnas nagu Bangkok see asi täiesti paigas. Taksod on selgelt äratuntavad, kasutavad unifitseeritud taksomeetrit ja kui sa just ei näe välja nagu napakas purupurjus pururikas turist, ei ole reeglina mingit pettust karta (juhul kui sa näed niimoodi välja, siis saad sa petta igas viimases kui kohas planeedil Maa). Kui veel aasta tagasi olid ka Bangkoki lennujaamas probleemiks nn „varrukad“ siis nüüd saabudes ei kohanud ma ühtegi, niisiis on ka see probleem suudetud kuidagi kontrolli alla saada. See paneb mõtlema, kellele on praegune olukord Tallinna taksonduses tegelikult kasulik. Oota, mis erakond meil Tallinna ruulibki? Veel üks Bangkoki kuulus liiklusvahend on tuk-tuk , kahetaktilise suitseva mootoriga motorikša, mida tasub turistina kindlasti proovida, aga mis enamasti tahavad sind viia lisaks sinu sihtpunktile ka kuhugi kullapoodi või rätsepa juurde või kus iganes, kust nad saavad klientide toimetamise eest komisjonitasu. Lisaboonusena oled sa kogu tänava heitgaaside epitsentris ja tihti ainult sentimeetri kaugusel lähimast bussist või veoautost (ja kindlast hukust, juhul kui keegi juhtidest peaks vääratama). Mina neid kui liiklusvahendit reeglina ei usalda ega kasuta. Sellest veelgi põnevam variant on mootorrattatakso (motosai), mis kahtlemata on kõige kiirem ja riskantsem variant Bangkokis liikumiseks. Lisaks sellele on minu arvates pooled mootorrattataksistid ka pidevalt purjus (ja nad joovad oma peatuspaikades kohalikku viskit või õlut täiesti varjamatult) või mõne droogi mõju all, milleks enamasti on amfetamiin (kohalike keeles ya-ba ja mida saab osta igalt viimaselt kui mototaksistilt). Mind häirib lisaks sellele veel kaasasündinud umbusk kaherattaliste motoriseeritud liiklusvahendite vastu.

Tallinn-London-Dubai-Bangkok

Tallinn-London-Dubai-Bangkok
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest miks ma üldse Londonisse sattusin. Ei ole see ju mitte kõige otsem teekond Tallinna ja Bangkoki vahel, kuna London asub teatavast Tallinnast kahe ajavööndi ja kolme lennutunni jagu vales suunas, eriti kui arvestada Finnairi väga mugavat Bangkoki-ühendust. Kogu jama sai alguse ühel õhtul minu mõnusas kabinetis, kui ma narrisin ennast Bangkoki piletite erinevate variantide nillimisega, kaasaks pudel veini, või oli see Martini. Mis iganes, olles sellest manustanud märkimisväärse osa sattus mulle klahvi alla Emiratesi variant London-Dubai-Bangkok, kusjuures ahvatlevaks tegi selle asjaolu et London-Dubai ots toimub mõlemas suunas A380-ga, mida ma lennundushuvilisena ju muidugi soovisin proovida. Et asi oleks kindel, tegin pudelile põhja peale, koperdasin ülakorrusele krediitkaardi järele ja tehtud see oligi. Kokkuvõttes ei tulnudki koos Tallinn-Londoni piletitega oluliselt kallim kui Finnair, küll aga sai tüli tunduvalt rohkem, pluss minnes ööbimine Londonis. Kui keegi leiutaks sellise alkomeetri, mis ühendub USB pesasse ja blokeerib legaalse limiidi ületamisel arvutist väljuva liikluse, eriti lennukompaniide kodulehed, oleks ma esimesi ostjaid. Ma loodan et ma pole ainuke, kellel on kalduvus svipsis peaga lennupileteid broneerida või piinlikke e-maile saata. Äkki see võiks olla Eesti Nokia?
Tallinn-Londoni ots Easyjetiga oli sündmustevaene, maandumine Stanstedis nagu ikka. Sealt rongiga Liverpool st. peatusse, kust oli plaan metrooga edasi minna. Kuna olin hotelli eelnevalt kinni pannud ja teadsin kus see asub ja kuidas sinna saab (olime seal Tibuga kunagi olnud) sammusin enesekindlalt metroo piletiautomaadi juurde, lunastasin pileti ning edasi viitade järgi oma platvormile. See et miski ei ole päris õige hakkas mulle koitma, kui ma olin sellel platvormil olnud juba paar minutit ainuke sõitasoovija. Hakkasin siis pöörama tähelepanu mitmetele väljapandud ajutistele plakatitele, ja loomulikult sain informeeritud et seoses remonttöödega Circle Line sel nädalavahetusel ei tööta. Ükski teine liin mulle aga ei sobinud. Great! Põrnitsesin oma kasutut metroopiletit ja tõdesin et olen just soetanud esimese täiesti mõttetu suveniiri. Tagatipuks ei tahtnud see neetud pilet veel mind automaatväravate vahelt välja tagasi lasta, ilmselt arvates et ma peaks ikka kuskile sõitma ka kui ma juba pileti ostsin. Olin sunnitud kasutama värava kallal pisut põhjendatud vägivalda. Edasi taksoga hotelli, kotid nurka ja linna peale õhtust sööma. Sõin üpris hotelli kõrval, Scottish Steakhouse’s, mäletamist mööda võtsin mingi menüü mis sisaldas muuhulgas lammast. Kõrvale manustasin punast veini, mille tulemusena tekkis peale sööki plaan linna peale laiama minna. Niisiis seadsin sammud Strandilt, kus oli mu hotell, Leicesteri väljaku suunas. Teel külastasin veel mitut ettejäävat pubi ja manustasin igaühes kena pindi kohalikku ale’t. Oli laupäeva õhtu ja seetõttu inimesed liikvel. Ma olen alati olnud vaimustatud londonlaste riietusstiilist, eriti talvekuudel. Ei olnud just surmavalt külm, aga ka mitte lämmatavalt palav, vast 6-7 kraadi. See ei takistanud tibisid (ega ka soliidsemas eas daame) tuterdama tänavatel napi kleidikese väel, paljaste varvastega kingades või plätudes. Amazing! Plaanisin külastada oma Londoni lemmikkohta Tiger Tiger, mis on restoran-baar-disko-ööklubi ja asub Haymarketil, aga seal oli nii pikk järjekord ukse taga et loobusin kogu plaanist. Selle asemel läksin Chiquitasse Leicesteri väljakul, kus andsin nende mojitole igati hea hinnangu, kuid kindluse mõttes kordasin katset tagantjärele tuvastamata arv kordi. Õnneks tuli mingil hetkel meelde, et homme peaks muuhulgas lennuki peale jõudma, ning udus eksides jõudsin lõpuks oma hotelli. Udu oli põhiliselt minu peas. Hoolimata õhtul manustatud õlle-mojito kokteilist ärkasin järgmisel hommikul hea tuju ja isuga, võtsin tugeva inglise hommikusöögi ning kobisin lennujaama. Lend oli A380-ga, nagu lubatud. Kuna sõitsin turistiklassis siis ausalt öeldes ei tunnetanud erilist vahet teiste suurte lennukitega, välja arvatud meelelahutussüsteem, mis oli tõesti tasemel ja ülisuure valikuga. Teisel korrusel, kus asuvad business- ja esimese klassi salong, võis pilt muidugi teistsugune olla. Sinna viis väärispuidust trepp, mida piiras pööbli eest jäme punane siidköis. Kahjuks ei suutnud ma oma lendu eriti nautida oma naabrite tõttu. Nimelt oli minu kõrval keskmise neljase istmerea hõivanud araabia päritolu perekond, mis koosnes emast ja kolmest lapsest, neist umbes 12-aastane poisslaps minu poolt äärmises pingis ning nooremad õed tema ja ema vahel. See kuradi pärdik sisustas kogu lennu, kas kräunutades oma õdesid, kiskudes meelelahutuskonsooli eesoleva istme seljatoest välja ja lastes siis seda vedrul plaksuga tagasi tõmmata või siis lastes oma lauakesel lahti kukkuda ja siis see vastu eesoleva istme seljatuge jälle kinni virutada. Mul oli tõsiselt kahju tema ees istuvast hiina noormehest, kes kannatas seda terrorit kõik need kuus tundi. Kui ta üritas paar korda pahaselt üle õla vaadata siis kostitati teda eriti intensiivse kolistamisega. Ema sekkus ainult ühel korral, kui ühe noorema õe elu ja tervis hädaohtu sattus. Ma ei ole niigi suurem asi lastelemb, aga sellised kuradi väärakad kägistaks ma hea meelega paljaste kätega. Dubaisse jõudsime öösel kell 1, paar tundi järgmise lennuni sisustasin lõhecarpaccio ja närvide taastamiseks ohtra valge veiniga. Seetõttu ei ole mul järgmisest kuuetunnisest otsast Bangkokki ei häid ega halbu mälestusi.