Back to Square One

Niisiis istun jällegi oma mõnusas kabinetis, kust kogu jama algas. Kaasaks jällegi klaasike veini, nagu ka viimane kord. Kahekuine Tai reis on saanud mõnusaks ajalooks ja uudiseid vaadates tuleb tõdeda, et sain tulema viimasel hetkel. Aknast välja vaadates tuleb jällegi tõdeda, et saabusin kodumaale parimal võimalikul hetkel :) Niisiis on see käesolev blogi jõudnud oma ammugi väljateenitud kuulsusetu lõpuni ja siinkohal panengi punkti.

Või oota, mida see Finnairi koduleht siin mu nina ees lahti on???

Tegelikult, kui asjad lähevad plaanipäraselt siis saan juba järgmisel teisipäeval jälle rattad maast lahti. Nimelt korraldab meie väike kooperatiiv ja ühtlasi üks Eesti lugupeetumaid lennufirmasid, Tackmer Air, pisikese ekspeditsiooni väikelennukitega aadressil Tallinn-Istanbul-Tallinn, millest on plaan osa võtta. Aga see on juba hoopis teine lugu.

Lisan siinkohal veel mõned pildid:

Suurem osa Tackmer Airi õhulaevastikust

Salongivaade koos piloodi ja stjuuardessiga

Reisijad check in'i järjekorras

Tagasi Bangkokis

Nonii, juba paar päeva siis jälle pealinnas veedetud. Tõepoolest, päris kodune tunne on peal :-) Olen vist olemuselt ikka rohkem linnainimene...

Asi, mis mul peaaegu meelest oli läinud, on see et siin on ikka kuradi palav. Palavam kui Samuil. Seisev saastunud õhk kõrghoonete vahel ei tee asja eriti paremaks. Täna näitas termomeeter vahepeal 39 kraadi. Seda on julgelt viisteist kraadi rohkem, kui oleks mõnus. Seetõttu olen olnud suhteliselt apaatne ja teinud päevasel ajal ainult hädavajalikke käike. Eile oli selline hädavajadus siiski täiesti olemas, kuna  kuradi telefon andis enne kojupöördumist reeturlikult ja ootamatult otsad. Mina ei teinud talle midagi. Ilmselt sai tal sellest higisest taskust lõplikult siiber. Niisiis läksin ja ostsin uue, mis tegelikult oli nagunii plaanis, kuna vana testis minu närve juba pikemat aega erinevate üllatustega. Lisaks ostsin veel ühe piraatprogrammi, mis loomulikult tööle ei hakanud ja Avatari filmi, mis peale arvuti apgreidi üllatuslikult isegi käima läks. Ja õhtul oli veel vormel ja hilisõhtul Inglise Premium League jalgpalli finaal. Lisaks veel pikaleveninud reisi eelviimane õhtu. Niisiis oli piisavalt põhjust peale päikeseloojangut ja temperatuuri normaliseerumist korraldada üks lõbus õhtu linnas. Ei saa öelda, et see oleks olnud eriti meeldejääv õhtu - mida lõpupoole seda vähem meelde jäi... Selle tulemusel ärkasin täna viimase aja rekordpohmakaga. Kuna pole olnud ka mingit hädavajadust välja palava kätte minna siis olen suurema osa päevast veetnud konditsioneeritud õhu jahedas embuses. Praegu saabusin just õhtusöögilt. Kuna olen viimasel ajal toitunud peamiselt taipäraselt siis otsustasin täna õhtul aklimatiseerumisprotsessi alustamiseks hellitada ennast itaalia toiduga. Peab ütlema, et ei Bangkokis ega ka mujal Taimaal pole mingit puudust itaalia restoranidest. Paraku ei tee nad kõik itaalia köögile au, kui võtta järjest siis on tabavusprotsent umbes nagu kolmepunktivisetega: enamus läheb mööda, aga kui tabab siis on rõõmu palju.

Pildil: Kolmepunktivise

Ei hakanud asja keeruliseks ajama ja valisin lähima, mis tegelikult ongi minu hotelli ihurestoran, nimeks La Gritta. Kohe Sukhumviti ja Soi 19 nurga peal. Jäin kogemusega täiesti rahule, loomaliha carpaccio ja artišokirisotto merikeelega olid täiesti adekvaatsed.

Võrdlemisi uus kaubaartikkel Sukhumviti tänavakaubanduses on Viagra koos oma mitmete kloonidega. Sügisesest reisist ma ei mäleta, et seda tänaval oleks müüdud, kuid nüüd on ainuüksi Sukhumviti kõige kuumemas lõigus soi 3 ja 21 vahel (õigustatud hüüdnimega Miracle Mile) vähemalt kümme vastavat letti, võib olla isegi rohkem. Küsisin huvi pärast, mis kraam ka maksab. Esimese ehmatusega öeldi karbi hinnaks 800 bahti, aga küllap oleks saanud muidugi allapoole kaubelda. Ei tehtud ka mingit saladust sellest, et tegu on koopiaga, originaal pidavat apteegis 2000 bahti maksma. Sain ka tasuta seksuaalõpetuse tunni, nimelt pidi Viagra olema kõlbulik ainult üheks sutsakaks, aga tema noorema ja võimekama venna Cialise toel pidada saama terve toimeka nädalavahetuse veeta. Korraks tekkis isegi mõte katsetada, aga siis tuli meelde see vana anekdoot, kus mees tuleb apteeki ja tellib paki Viagrat - õhtul tulevad tüdrukud külla - ja on järgmisel hommikul tagasi ja ostab tuubi villidevastast kätekreemi - tüdrukud ei tulnudki... Kuskilt blogist lugesin ka seda, et politsei, ma ei tea kas päris või liba, on leidnud uue teenimisvõimaluse; nimelt nii nagu enamiku retseptiravimitega on ka potentsirohtudega siin selline naeruväärne olukord, kus neid võib kõigile vabalt müüa, kuid nende OMAMINE on keelatud, kui sul retsepti ette näidata pole. Selle, nagu ka paljude muude absurdsuste kohta kehtib kohalik ütlus: TIT, ehk This is Thailand. Niisiis pidavat eelnimetatud politseinikud vahel sooritama farangide (farang=valge inimene) läbiotsimisi, eriti Pattayalt tulevate busside peatuspaigas Ekkamai bussijaamas, enamiku seksituristide vahepeatuspunktis. Kui sinu taskust on siis leitud mõned vallatud sinised pillid, siis muidugi kõigepealt tutvustatakse sind ettenähtud karistuste laia diapasooniga, mis muuhulgas võib sisaldada ka aastakese või paar Tai vangimajas. Loomulikult ei ole need patriootlikult meelestatud korravalvurid huvitatud, et Tai riik sind paar aastat oma kulul toidab ja katab, niisiis esitatakse peale sinu nigelate tulevikuväljavaadete esitlemist kompromissettepanek lahendada olukord kohapeal makstava hoiatustrahviga. Muidugi ei hakata sellepärast kallist kroonu kviitungit raiskama... Ei oska öelda, on see tõsi või mitte, aga nii nad kirjutavad. Kui nii mõtlema hakata, siis läheb see seksiturism siia ikka päris kalliks. Lisaks tüdruku tasule tuleb maksta ka barfine ehk baaritrahv selle eest, et sa tüdruku baarist välja võtad ja arvestades lennukipiletite hinda tuleks kõike seda teha ju maksimaalse võimaliku sagedusega, et ühikuhind vähegi vastuvõetav tuleks. Kuna aga enamiku nendest spetsiifilistest turistidest moodustavad keskealised kiilanevad ülekaalulised mehed (sarnasus minuga on siin puhtjuhuslik), kelle võimekamad päevad on juba ammugi seljataga, nõuab see aga jällegi keemilisi erguteid, mis omakorda jällegi maksab jne jne. Hullumaja. Odavam on vist naine võtta. Või siis mitte...

 Piltidel valik tüüpilisi seksihuvilisi.

Igatahes on nüüd nii, et homme hilisööl algab minu lennureis kodu poole, kus loodan olla neljapäeva esimesel tunnil, juhul kui mingi tuhapilv jälle ei ärka.  Homme püüan veel palavust trotsides võtta Bangkokist viimast. Täna õhtul olen tubane, kohe algab filmiõhtu - Avatar.

Allpool veel paar Bangkoki pilti:

Fragmendike jalgrattateest, millest kirjutasin ühes esimestest postitustest. Oh, ärge muretsege, keegi ei kasuta seda niikuinii.

 Punasärkide roigastest kindlus kesklinnas. Lasteaed!

ชาวเชียงราย นับพันคน พร้อมใจร่วมพิธี

Saite midagi aru? Mina ka ei saanud. Tai keele õppimine on paras väljakutse, kus esimeseks probleemiks on täitsa erinev tähestik (parafraseerides tuntud anekdooti: „üldse pole põhjapõdra moodi“) ja teiseks tüsistuseks keele täiesti erinev kontseptsioon; tai keel on põhineb nimelt tonaalsusel, mis tähendab, et sama sõna tähendab täiesti erinevaid asju olenevalt sellest, kas häälduskõrgus on tõusev, langev või neutraalne, ja kas tõus või langus on sõna alguses või lõpus jne. Põhimõtteliselt on see nagu laulmine ja on ilmselt meie keeleruumi inimestele kõige raskemini omandatav osa. Isegi kui sa tead õiget sõna, oleneb kõik sellest, kuidas sa seda hääldad ja see võib tekitada hulga probleeme. 

 Pildil: Vale keelekasutus on tekitanud probleemi

Küllap on see ka põhjus, miks isegi juba aastaid siin elanud ekspatid pole suures osas keeleõppega eriti vaeva näinud ja tõepoolest, kui sa elad Bangkokis, Pattayal või kusagil mujal valgete getos, kus kohalike sissetulek sõltub suurel määral turismist, siis pole see ka otseselt vajalik, hakkama saab ka inglise keelega. Taide inglise keel on muidugi omaette naljanumber ja iseenesest peaaegu uus omaette keel. Kohalikud kutsuvad seda hea põhjusega „thainglish“. Pole ka ime, sest kui üks tai õpetab teisele taile inglise keelt, siis tuleb sellest välja ikkagi enam vähem tai keel väikeste mööndustega. Seepärast on koolid vägagi huvitatud värbama õpetajaks natiivselt või vähemalt arusaadavalt inglise keelt kõnelevaid välismaalasi, pigistades tihtilugu silma kinni nende pedagoogilise hariduse või annete suhtes. Õpetaja amet oli ja on kaugelt kõige populaarsem töökoht ekspattide seas. Paraku tekitas see olukorra, kus suure osa õpetajatest moodustasid töötud kaevurid ja müürsepad kusagilt Põhja-Inglismaalt, kes sinnamaani olid laste asemel harjunud töötama kuvaldaga ja rääkisid nii võimatut kohalikku dialekti, millest ainult nende oma ema natuke aru sai. Arusaadavalt see laste haridustasemele positiivselt ei mõjunud ja niisiis võeti paar aastat tagasi vastu seadus, mis keelab koolidel värvata ilma pedagoogi kutsetunnistuseta õpetajaid. Kahtlustan siiski, et seda seadust erilise innuga ei täideta. 

Omaette teema on veel tai nimed. Need võivad olla täitsa üllatavalt pikad ja keerulised. Näiteks, kui ema hüüab et „Boromarajathevi ja Vajiralongkorn, tulge sööma!“ siis jõuab toit ilmselt enne ära jahtuda, kui ta selle lausega ühele poole saab. Taid ise arvavad ka niimoodi ja sellepärast on kõigil taidel ka hüüdnimi, harilikult ühesilbiline, mida kasutatakse igapäevases suhtluses. Tihti võib see olla ka inglise keelest laenatud ja see võib vahel tekitada naljakaid ämbrikesi. Näiteks vestlesin hiljuti neiuga, kes väitis enda nimeks olevat Poo, ehk  siis inglise keeli Pask. Ise oli veel täitsa kena tüdruk seejuures. Oma mitte väga põhjapaneva uurimistöö tulemusena olen jõudnud järeldusele, et enamiku baaritüdrukute nimeks on kas Noi, Lek või Mew, tõlkes siis vastavalt Pisike, Tilluke ja Mjäu. Enamus neist kannab oma nime ka auga välja.

 Pildil: Noi, Lek ja Mjäu

Krt, jälle poliitika

Eile õhtul esines peaminister uue kompromissettepanekuga, mis muuhulgas sisaldab erakorralisi valimisi novembri keskel ja muud pudi-padi. Muuhulgas ka selget ähvardust, et kui punasärgid sellega ei nõustu, siis edasi toimub veenmine tankide kaasabil. Kohalikud vaatlejad arvavad, et põhimõtteliselt jäädakse nõusse, kuna demonstrantide hulk on viimasel ajal nördimapanevalt kahanenud. Põhjuseks ilmselt muuhulgas ka sel aastal pisut varavõitu alanud vihmaperiood. Vihm ei tähenda siinkandis mitte õrna sabinat akna taga, vaid umbes sellist olukorda nagu oleks vanajumala ujumisbasseinil ootamatult põhi alt kadunud. Ei ole kõige mugavam sel ajal tänaval elada, nagu paljud punasärgid juba kaks kuud on teinud. Seepärast arvatakse, et põhimõtteliselt võetakse ettepanek vastu ja protestiaktsioon lõpeb lähipäevil. Sobib mulle, kuna mul on laupäevaks Bangkoki pilet. Otsustasin nimelt enne kojupöördumist paar päeva jälle linnaeluga kohaneda, muidu jään veel Tallinna lennujaamas takso alla, maakas sihuke nagu ma praegu olen :)

Arvatavasti üritavad punased saavutada kompromissi, et nende juhid saavad poliitilise puutumatuse. Väga raske on seda siiski ette kujutada, kuna pahandus on tehtud ja kahju sündinud. Keegi peab vastutama. Aga elame-näeme.

 Nii, keegi läheb nüüd varjupaika!

Religioonist ja templitest

Tais on ametlikult 95% budiste, 4% moslemeid ja 0,5% kristlasi. Kuna Tai budism on vist tegelikult segu budismist ja hinduismist, siis saavad mõlema religiooni jumalikud tegelased omavahel kenasti läbi ja eksisteerivad kõrvuti ilma igasuguse pahanduseta.

 Pildil: Hinduismi kuldne kolmik; Brakma (looja), Vishnu (hoidja) ja Shiva (hävitaja). Tempel asub praegu punasärkide okupeeritud tsoonis.

Mida enam lõuna ehk Malaisia poole, seda rohkem näeb minarette ja naistel pearätte (Malaisia on puhas moslemimaa). Nagu arvata võibki, on seal alumise piiri ääres selle põhjal ka kõige rohkem arusaamatusi. Aru ma ei saa, miks see islam kõigi muude uskudega nii kehvasti haakub ja ikka domineerida tahab. Aga see selleks. Paraku ei ole usuõpetus ühegi religiooni osas minu kui põlise pagana tugev külg ega ka eriline huviallikas, seetõttu lõpetan siin teadusliku osa. Tõenäoliselt ma ajasingi juba midagi lootusetult sassi.

Taid nimetatakse lisaks naeratuste maale ka tuhandete templite maaks ja sellega peab nõustuma igaüks, kes siin vähegi kaine peaga ringi on käinud. Küllap enamus, kes on käinud Bangkokis, on külastanud vähemalt Suurt Paleed, Wat Po’d (wat=tempel) ja Lamavat Buddha, võib olla ka imetlenud jõelaeva pealt Wat Aruni ehk Koidutemplit ja mõned entusiastlikumad ehk koguni sinna otsa roninud (82m, üpris kõrged astmed!).

 Pildil: Wat Arun

Ilmselt sellega ka enamuse templielamused piirduvad, ja pean minagi tunnistama, et hoolimata oma sagedastest reisidest siiakanti ei ole minu templikogemus ka väga palju rikkam. No midagi pole teha, ei ole ma suurem asi templiinimene ja kaldun toetama pigem seisukohta, et kui sa oled näinud kolme siis oled samahästi näinud neid kõiki. See on tegelikult muidugi pisut ebaõiglaselt öeldud, näiteks Krabi ja Phang Nga kandis on mitmeid põnevaid koopatempleid, mida sinnakanti sattudes tasub kindlasti külastada. Siin Samuil näevad ilmselt kõik külastajad ära Suure Buddha, vähemalt lennukiaknast. See on mererannale püstitatud 12m kõrgune Buddha kuju ja näeb tegelikult üsna muljetavaldav välja.

Pildil: Samui suurim Buddha

Pisukese kiiksuga koht, kuhu enamus kunagi ei satu aga mis tegelikult vähemalt mulle jättis isegi põnevama mulje, on Wat Khunaram, mis asub saare edelaosas, mitte kaugel akvaariumist ja Tiger Zoo’st. Tempel ise pole teab mis vaatamisväärsus, kuid tõmbenumbriks on oma klaaskapis istuv kuulus munk Luang Phaw Daeng. Nimetatud munk lahkus siitilmast tegelikult juba kuskil seitsmekümnendate keskel, ootamatult keset mediteerimisseanssi. Olles niiviisi üllatuslikult tabatud keset püha ja puhastavat toimingut, oli ta ennast muidugi parajasti vabastanud igasugu ebavajalikust roisust ja seetõttu ta loomulikult ei läinud ka mädanema, vaid mumifitseerus ja istus mõtlikult edasi. Ilmselt läks ka tema kaasmunkadel mõnda aega, enne kui nad märkasid et vend Luangi mediteerimisseanss on saavutanud uue mõõtme. Aga kuna ta istus viksilt ja viisakalt ning kärbseid ligi ei meelitanud, otsustati talle lihtsalt klaaskapp ümber ehitada, et lapsed torkima ei pääseks. Nii ta mediteerib tänaseni. Tuleb tunnustada, et hoolimata oma lahkumisest siit surelikust maailmast juba umbes 35 aastat tagasi, proovib ta jõudumööda siiski ajaga kaasas käia ja oma võimaluste piires näha välja popp ja noortepärane. Selle kinnituseks on tal ninal Armani päikeseprillid :)

 Pildil: Vend Luang

Kiire sisepoliitülevaade

Pole teid vahepeal poliitikaga tüüdanud, aga ega midagi ei ole muutunud ka; punasärgid okupeerivad endiselt  Bangkoki linnakeskust, kust siis sooritatakse väljasõite ja muid protestiaktsioone. Imetlusväärne on see, millist uskumatut ja kohati anekdootlikku käpardlikkust on kogu situatsiooni haldamisel ilmutanud politsei ja sõjavägi. Paistab, et valitsusel ei ole nende organisatsioonide tegevuse või tegevusetuse üle mingit toimivat kontrolli. Ehkki kõigi punasärklaste liidrite suhtes on väljastatud arreteerimiskäsk, levis hiljuti pilt ühest "tagaotsitavast", kes sõi peatänaval isukalt Big Mac'i (paar tundi varem oli  ekslikult teatatud tema arreteerimisest) ja lobises sundimatult kõrvalseisva politseinikuga. Mõni päev tagasi oli peaminister BBC Hard Talk saates. Saatejuhi küsimuse peale, kas ta on kaotanud kontrolli oma riigis toimuva üle, naeratas ta armsasti ja vastas "ei". Üldse mõjus ta nagu koolipoiss, kes seletab, kuidas koer sõi ära tema koduse töö. Väga raske on ennustada, millega see kõik lõpeb.

Pildil: Peaministri koer