ชาวเชียงราย นับพันคน พร้อมใจร่วมพิธี

Saite midagi aru? Mina ka ei saanud. Tai keele õppimine on paras väljakutse, kus esimeseks probleemiks on täitsa erinev tähestik (parafraseerides tuntud anekdooti: „üldse pole põhjapõdra moodi“) ja teiseks tüsistuseks keele täiesti erinev kontseptsioon; tai keel on põhineb nimelt tonaalsusel, mis tähendab, et sama sõna tähendab täiesti erinevaid asju olenevalt sellest, kas häälduskõrgus on tõusev, langev või neutraalne, ja kas tõus või langus on sõna alguses või lõpus jne. Põhimõtteliselt on see nagu laulmine ja on ilmselt meie keeleruumi inimestele kõige raskemini omandatav osa. Isegi kui sa tead õiget sõna, oleneb kõik sellest, kuidas sa seda hääldad ja see võib tekitada hulga probleeme. 

 Pildil: Vale keelekasutus on tekitanud probleemi

Küllap on see ka põhjus, miks isegi juba aastaid siin elanud ekspatid pole suures osas keeleõppega eriti vaeva näinud ja tõepoolest, kui sa elad Bangkokis, Pattayal või kusagil mujal valgete getos, kus kohalike sissetulek sõltub suurel määral turismist, siis pole see ka otseselt vajalik, hakkama saab ka inglise keelega. Taide inglise keel on muidugi omaette naljanumber ja iseenesest peaaegu uus omaette keel. Kohalikud kutsuvad seda hea põhjusega „thainglish“. Pole ka ime, sest kui üks tai õpetab teisele taile inglise keelt, siis tuleb sellest välja ikkagi enam vähem tai keel väikeste mööndustega. Seepärast on koolid vägagi huvitatud värbama õpetajaks natiivselt või vähemalt arusaadavalt inglise keelt kõnelevaid välismaalasi, pigistades tihtilugu silma kinni nende pedagoogilise hariduse või annete suhtes. Õpetaja amet oli ja on kaugelt kõige populaarsem töökoht ekspattide seas. Paraku tekitas see olukorra, kus suure osa õpetajatest moodustasid töötud kaevurid ja müürsepad kusagilt Põhja-Inglismaalt, kes sinnamaani olid laste asemel harjunud töötama kuvaldaga ja rääkisid nii võimatut kohalikku dialekti, millest ainult nende oma ema natuke aru sai. Arusaadavalt see laste haridustasemele positiivselt ei mõjunud ja niisiis võeti paar aastat tagasi vastu seadus, mis keelab koolidel värvata ilma pedagoogi kutsetunnistuseta õpetajaid. Kahtlustan siiski, et seda seadust erilise innuga ei täideta. 

Omaette teema on veel tai nimed. Need võivad olla täitsa üllatavalt pikad ja keerulised. Näiteks, kui ema hüüab et „Boromarajathevi ja Vajiralongkorn, tulge sööma!“ siis jõuab toit ilmselt enne ära jahtuda, kui ta selle lausega ühele poole saab. Taid ise arvavad ka niimoodi ja sellepärast on kõigil taidel ka hüüdnimi, harilikult ühesilbiline, mida kasutatakse igapäevases suhtluses. Tihti võib see olla ka inglise keelest laenatud ja see võib vahel tekitada naljakaid ämbrikesi. Näiteks vestlesin hiljuti neiuga, kes väitis enda nimeks olevat Poo, ehk  siis inglise keeli Pask. Ise oli veel täitsa kena tüdruk seejuures. Oma mitte väga põhjapaneva uurimistöö tulemusena olen jõudnud järeldusele, et enamiku baaritüdrukute nimeks on kas Noi, Lek või Mew, tõlkes siis vastavalt Pisike, Tilluke ja Mjäu. Enamus neist kannab oma nime ka auga välja.

 Pildil: Noi, Lek ja Mjäu