Tagasi Bangkokis

Nonii, juba paar päeva siis jälle pealinnas veedetud. Tõepoolest, päris kodune tunne on peal :-) Olen vist olemuselt ikka rohkem linnainimene...

Asi, mis mul peaaegu meelest oli läinud, on see et siin on ikka kuradi palav. Palavam kui Samuil. Seisev saastunud õhk kõrghoonete vahel ei tee asja eriti paremaks. Täna näitas termomeeter vahepeal 39 kraadi. Seda on julgelt viisteist kraadi rohkem, kui oleks mõnus. Seetõttu olen olnud suhteliselt apaatne ja teinud päevasel ajal ainult hädavajalikke käike. Eile oli selline hädavajadus siiski täiesti olemas, kuna  kuradi telefon andis enne kojupöördumist reeturlikult ja ootamatult otsad. Mina ei teinud talle midagi. Ilmselt sai tal sellest higisest taskust lõplikult siiber. Niisiis läksin ja ostsin uue, mis tegelikult oli nagunii plaanis, kuna vana testis minu närve juba pikemat aega erinevate üllatustega. Lisaks ostsin veel ühe piraatprogrammi, mis loomulikult tööle ei hakanud ja Avatari filmi, mis peale arvuti apgreidi üllatuslikult isegi käima läks. Ja õhtul oli veel vormel ja hilisõhtul Inglise Premium League jalgpalli finaal. Lisaks veel pikaleveninud reisi eelviimane õhtu. Niisiis oli piisavalt põhjust peale päikeseloojangut ja temperatuuri normaliseerumist korraldada üks lõbus õhtu linnas. Ei saa öelda, et see oleks olnud eriti meeldejääv õhtu - mida lõpupoole seda vähem meelde jäi... Selle tulemusel ärkasin täna viimase aja rekordpohmakaga. Kuna pole olnud ka mingit hädavajadust välja palava kätte minna siis olen suurema osa päevast veetnud konditsioneeritud õhu jahedas embuses. Praegu saabusin just õhtusöögilt. Kuna olen viimasel ajal toitunud peamiselt taipäraselt siis otsustasin täna õhtul aklimatiseerumisprotsessi alustamiseks hellitada ennast itaalia toiduga. Peab ütlema, et ei Bangkokis ega ka mujal Taimaal pole mingit puudust itaalia restoranidest. Paraku ei tee nad kõik itaalia köögile au, kui võtta järjest siis on tabavusprotsent umbes nagu kolmepunktivisetega: enamus läheb mööda, aga kui tabab siis on rõõmu palju.

Pildil: Kolmepunktivise

Ei hakanud asja keeruliseks ajama ja valisin lähima, mis tegelikult ongi minu hotelli ihurestoran, nimeks La Gritta. Kohe Sukhumviti ja Soi 19 nurga peal. Jäin kogemusega täiesti rahule, loomaliha carpaccio ja artišokirisotto merikeelega olid täiesti adekvaatsed.

Võrdlemisi uus kaubaartikkel Sukhumviti tänavakaubanduses on Viagra koos oma mitmete kloonidega. Sügisesest reisist ma ei mäleta, et seda tänaval oleks müüdud, kuid nüüd on ainuüksi Sukhumviti kõige kuumemas lõigus soi 3 ja 21 vahel (õigustatud hüüdnimega Miracle Mile) vähemalt kümme vastavat letti, võib olla isegi rohkem. Küsisin huvi pärast, mis kraam ka maksab. Esimese ehmatusega öeldi karbi hinnaks 800 bahti, aga küllap oleks saanud muidugi allapoole kaubelda. Ei tehtud ka mingit saladust sellest, et tegu on koopiaga, originaal pidavat apteegis 2000 bahti maksma. Sain ka tasuta seksuaalõpetuse tunni, nimelt pidi Viagra olema kõlbulik ainult üheks sutsakaks, aga tema noorema ja võimekama venna Cialise toel pidada saama terve toimeka nädalavahetuse veeta. Korraks tekkis isegi mõte katsetada, aga siis tuli meelde see vana anekdoot, kus mees tuleb apteeki ja tellib paki Viagrat - õhtul tulevad tüdrukud külla - ja on järgmisel hommikul tagasi ja ostab tuubi villidevastast kätekreemi - tüdrukud ei tulnudki... Kuskilt blogist lugesin ka seda, et politsei, ma ei tea kas päris või liba, on leidnud uue teenimisvõimaluse; nimelt nii nagu enamiku retseptiravimitega on ka potentsirohtudega siin selline naeruväärne olukord, kus neid võib kõigile vabalt müüa, kuid nende OMAMINE on keelatud, kui sul retsepti ette näidata pole. Selle, nagu ka paljude muude absurdsuste kohta kehtib kohalik ütlus: TIT, ehk This is Thailand. Niisiis pidavat eelnimetatud politseinikud vahel sooritama farangide (farang=valge inimene) läbiotsimisi, eriti Pattayalt tulevate busside peatuspaigas Ekkamai bussijaamas, enamiku seksituristide vahepeatuspunktis. Kui sinu taskust on siis leitud mõned vallatud sinised pillid, siis muidugi kõigepealt tutvustatakse sind ettenähtud karistuste laia diapasooniga, mis muuhulgas võib sisaldada ka aastakese või paar Tai vangimajas. Loomulikult ei ole need patriootlikult meelestatud korravalvurid huvitatud, et Tai riik sind paar aastat oma kulul toidab ja katab, niisiis esitatakse peale sinu nigelate tulevikuväljavaadete esitlemist kompromissettepanek lahendada olukord kohapeal makstava hoiatustrahviga. Muidugi ei hakata sellepärast kallist kroonu kviitungit raiskama... Ei oska öelda, on see tõsi või mitte, aga nii nad kirjutavad. Kui nii mõtlema hakata, siis läheb see seksiturism siia ikka päris kalliks. Lisaks tüdruku tasule tuleb maksta ka barfine ehk baaritrahv selle eest, et sa tüdruku baarist välja võtad ja arvestades lennukipiletite hinda tuleks kõike seda teha ju maksimaalse võimaliku sagedusega, et ühikuhind vähegi vastuvõetav tuleks. Kuna aga enamiku nendest spetsiifilistest turistidest moodustavad keskealised kiilanevad ülekaalulised mehed (sarnasus minuga on siin puhtjuhuslik), kelle võimekamad päevad on juba ammugi seljataga, nõuab see aga jällegi keemilisi erguteid, mis omakorda jällegi maksab jne jne. Hullumaja. Odavam on vist naine võtta. Või siis mitte...

 Piltidel valik tüüpilisi seksihuvilisi.

Igatahes on nüüd nii, et homme hilisööl algab minu lennureis kodu poole, kus loodan olla neljapäeva esimesel tunnil, juhul kui mingi tuhapilv jälle ei ärka.  Homme püüan veel palavust trotsides võtta Bangkokist viimast. Täna õhtul olen tubane, kohe algab filmiõhtu - Avatar.

Allpool veel paar Bangkoki pilti:

Fragmendike jalgrattateest, millest kirjutasin ühes esimestest postitustest. Oh, ärge muretsege, keegi ei kasuta seda niikuinii.

 Punasärkide roigastest kindlus kesklinnas. Lasteaed!