Bangkok- minu kodu järgmised 30 päeva

Minu koduks Bangkokis on linna peatänava Sukhumviti kõrvalharul, soi 12-l (soi-tänav) asuv hotell ja serviced apartments Grand President. Sain kuuks ajaks diili 33 000 bahti, mis on ca 11 000 EEK. Selle sees on kommunaalid, sat-tv, internet pluss koristamine ja (voodi)pesuvahetus 4 korda nädalas. Üldiselt tundub see mulle OK, oleks saanud muidugi ka odavamalt, aga siis oleks pidanud jälle oma pesu ja harja hankima ja muud ebamugavused, niisiis olen rahul. Internet on selles mõttes jama et see on üks jagatud ühendus terve maja peale, niisiis sõltub kiirus ja kvaliteet kasutajate arvust. Vahel on see ikka nutmapanevalt nutune. Asukoht on väga ok, kõik on käe-jala juures, põhimõtteliselt on 300 meetri raadiuses kõik eluks vajalik kuhjaga esindatud - poed ja restoranid, juuksurid ja massaažisalongid, mitu lõbusat maja, haigla ja kaks Bangkoki kuulsamat ööklubi, Bed Supperclub ja Q Bar, mida külastavad bangkoki rikkad ja ilusad. Samuti on 300m skytraini peatusesse, mis on metroo kõrval kõige efektiivsem linnas liikumise meetod. Tegu on siis linna peatänavate kohal betoonpostidele tõstetud elektriraudteega, mis on laitmatult puhas, konditsioneeritud ja viib sind põhimõtteliselt igale poole kuhu sul tegelikult on vaja minna. Võib enam-vähem väita, et kui sinu sihtpunkti ei vii skytrain ega metroo, siis tasub tõsiselt mõelda kas sul on ikka tegelikult vaja sinna minna. Erandiks ehk vahest Bangkoki seljakotirändurite kommuun Khao San road, mis on vahva koht juba iseenesest ja kahtlemata väärt külastamist, sinna saamiseks tuleb skytrainiga jõe äärde sõita ning edasi jõetaksoga või liinipaadiga 13 peatust. Bangkokki nimetatakse ka idamaade Veneetsiaks ja siin on tõepoolest väga vinge kanalite süsteem, mida tundes saab paadiga ka kesklinna ülivingetesse kaubanduskeskustesse. Muidugi on ka lihtsam moodus minna tavalise taksoga, neid on suures koguses ja nad on imeodavad, põhimõtteliselt saab 100 bahti (33 EEK) eest kesklinna piires peaaegu kõikjale, lennujaama ots, mis asub linnast pisut väljas, maksab koos kiirtee maksuga 350 bahti. Naeruväärselt odav. Asi, mis paneb mind imestama, on see, kuidas Tallinnas ei saa kohe mitte kuidagi taksondust kontrolli alla. Samas on sellises kaootilises ja ettevõtlikus linnas nagu Bangkok see asi täiesti paigas. Taksod on selgelt äratuntavad, kasutavad unifitseeritud taksomeetrit ja kui sa just ei näe välja nagu napakas purupurjus pururikas turist, ei ole reeglina mingit pettust karta (juhul kui sa näed niimoodi välja, siis saad sa petta igas viimases kui kohas planeedil Maa). Kui veel aasta tagasi olid ka Bangkoki lennujaamas probleemiks nn „varrukad“ siis nüüd saabudes ei kohanud ma ühtegi, niisiis on ka see probleem suudetud kuidagi kontrolli alla saada. See paneb mõtlema, kellele on praegune olukord Tallinna taksonduses tegelikult kasulik. Oota, mis erakond meil Tallinna ruulibki? Veel üks Bangkoki kuulus liiklusvahend on tuk-tuk , kahetaktilise suitseva mootoriga motorikša, mida tasub turistina kindlasti proovida, aga mis enamasti tahavad sind viia lisaks sinu sihtpunktile ka kuhugi kullapoodi või rätsepa juurde või kus iganes, kust nad saavad klientide toimetamise eest komisjonitasu. Lisaboonusena oled sa kogu tänava heitgaaside epitsentris ja tihti ainult sentimeetri kaugusel lähimast bussist või veoautost (ja kindlast hukust, juhul kui keegi juhtidest peaks vääratama). Mina neid kui liiklusvahendit reeglina ei usalda ega kasuta. Sellest veelgi põnevam variant on mootorrattatakso (motosai), mis kahtlemata on kõige kiirem ja riskantsem variant Bangkokis liikumiseks. Lisaks sellele on minu arvates pooled mootorrattataksistid ka pidevalt purjus (ja nad joovad oma peatuspaikades kohalikku viskit või õlut täiesti varjamatult) või mõne droogi mõju all, milleks enamasti on amfetamiin (kohalike keeles ya-ba ja mida saab osta igalt viimaselt kui mototaksistilt). Mind häirib lisaks sellele veel kaasasündinud umbusk kaherattaliste motoriseeritud liiklusvahendite vastu.