Meditsiinist

Käesolev teema on ajendatud sellest, et üleeile hommikul ärkasin kurguvaluga. Tänaseks on see kadunud, kuid asendunud ülevoolava nohuga. Tavaline külmetus, mis muud! Nüüd arvavad osad teist tõenäoliselt, et ma olen jälle midagi üle manustanud, just ma ju kaebasin 40-kraadise temperatuuri üle. Seekord siiski mitte, müsteerium peitub paljude taikate täiesti vastutustundetus konditsioneeride kasutusharjumuses, millel tunnistatakse ainult nupu äärmist vasakpoolset asendit. Paljud taid, kelle kasutuses on mingi avalik ruum koos konditsioneeriga, olgu see siis takso, pood või vagun, peavad auasjaks jahutada see kuni purikate tekkimise temperatuurini. Näide elust enesest: seisab takso, mootor käib, aknad on härmas. Konditsioneer paiskab täisvõimsusel salongi maksimaalselt külma õhku. Rooli taga juht, seljas jope (väljas +35), nina otsas tilk. Loomulikult pole sul reisijana jopet kusagilt võtta, niisiis pole kurgupõletiku hankimine mingi probleem. Ma tõesti ei tea, miks see nii on, võib olla on üks põhjendus see, et konditsioneer ei ole tänagi vaesemate perede, kelle hulka kuulub ka enamus poemüüjaid ja taksiste, põhivarustuses. Ehk siis soovitakse võtta töö juures viimast? Jahutada ennast kogu ülejäänud higiseks õhtuks? Krt teab. Siinkohal peab tunnistama, et sama sündroomi võib kohata ka Lõuna-Ameerikas, osad lugejad teavad, millele ma vihjan (Ticabus…). Tuleb märkida, et ega taid isegi pole sellele immuunsed, kui vaadata skytrainis või metroos ringi siis igal kolmandal nina luriseb.

Aga ma pidin ju kirjutama meditsiinist, mitte oma nohust. Mis puudutab meditsiini laiemalt, siis sellega on siin nagu enamiku asjadega; mingi osa on tipptasemel ja osa jälle mitte nii väga. Igal juhul on siin välja arenenud terve omaette majandusharu, mis tegeleb meditsiiniteenuste pakkumisega välismaalastele ja rikastele kohalikele. Sellele on pühendunud mitmed spetsiaalsed haiglad ja see on väga suur bisness. Eduteguriks on see, et omahind on madalam, teenuse kvaliteet võrreldav, aga kogu hooldusprotsess võrreldes lääne haiglatega ülivõrdes parem. Need, kes on käinud, on seda kogemust võrrelnud 4 või 5-tärni hotelli all inclusive paketiga. Mis eriti vahva, paljude Euroopa riikide, näiteks Skandinaaviamaade, haigekassad maksavad kogu selle mõnu ka kinni ja see on võimalus, mida ükski normaalne rootslane ju kasutamata ei saa jätta. Nii saabubki siia lennukitäite kaupa põdureid, kes ennast esimese asjana haiglasse sisse kirjutavad. Olen küll lugenud ka vastukäivat kommentaari, et kõik see mõnu kestab ainult niikaua, kuni sinu haigekassa, kindlustusfirma või halvimal juhul sina ise, oma arved tasub. Kui arve jääb maksetähtajaks maksmata siis keeratakse lülitid off-asendisse ja lükatakse raam kuhugi tagahoovi, et teha ruumi rahakamatele patsientidele… Hästi popp on ka Tais hambaarstil käia, jällegi kodumaise haigekassa toetusel.

Nalja pärast kirjeldan teile veel, kuidas kohalike haiglad omale kliente hangivad. Küllap vist suure osa nendest moodustavad liiklusõnnetuste, mille märksõnadeks on enamasti "mootorratas" ja "purjus kiivrita pea", ohvrid. Rooli(lenksu?)joodikluse kampaania pole siinmail olnud kuigi edukas, niisiis on üpris tavaline, et peale poolt pudelit kohalikku viskit ronitakse kuidagi oma tsikli otsa ja vääramatu jõud hoolitseb edaspidise eest. Nüüd, kui paratamatu on juhtunud, tuleb esimene kõne politseisse. Politseikanalit kuulavad aga, kõrvad kikkis, erinevate haiglate heaks töötavad "bodysnatcherite" brigaadid. Kui nüüd on vähegi lootust esimesena sündmuskohale jõuda, siis vilkurid tööle ja kiirabi läheb teele. Kiirabi on ehk pisut liialdus, enamasti on selleks lihtsalt vilkuritega varustatud pikap. Kui nüüd oli õnne esimesena kohale jõuda, siis ohver pardale (kasti) ja "oma" haiglasse, kus ootab vaevatasu. Kui ei jõudnud esimesena, siis oli tühisõit. Vanadel on tükitöö ja nii võib juhtuda, et kui kaks brigaadi jõuavad korraga siis klaaritakse kõigepealt omavahel arved, enne kui keegi õnnetule ohvrile tähelepanu pöörab. Vot nii.

Õnneks saan siin vahendada ainult teiste muljeid, enda kogemus kohaliku meditsiiniga piirdub päevituskreemi ostmisega apteegist. Või mida ma luiskan, ma ju käisin arsti juures! See oli kohe Bangkoki teisel nädalal, ma usun. Nagu ma ehk olen maininud, kippus temperatuur Bangkokis tihtilugu 40 kraadi ligi ja kui see kombineerida hulga basseiniveega, võib see organismis liikvele ajada mahlad, millest sul enam palju aastaid aimugi pole olnud. Igatahes ärkasin ühel hommikul kinnisideega (väga kinnisega), et on saabunud viimane aeg kõrvu puhastada. Otsisin netist lähima kõrvaarstipunkti aadressi ja kobisin kohale. Oligi, varustatud soravat inglise keelt kõneleva meesarsti ja imekena õega, kes mind lamamistoolini talutas, pakkus klaasikese külma jooki ja seejärel reguleeris mind kõige tooliga võimalikult mugavasse lösutusasendisse. Tuleb tunnistada, et võrdlus hambaarstitooliga ei tulnud sel hetkel absoluutselt meelde. Sa poiss, kus seal oli alles igasuguseid ultramoodsa välimusega masinaid! Minu arvamus kõrvaarstindusest kasvas kohe kõvasti, kuna minu lapsepõlvemälestustes oli kõrvaarst varustatud ainult mingi kahtlase oraga ja selle naljaka reflektoriga otsaees. Pole aimugi, mida need masinad kõik pidid tegema, kõrva poleks neist ainuski igatahes ühtegi serva pidi mahtunud, aga loodetavasti neil mingi mõte ikka oli. Igatahes, kui minu ideaalasend oli saavutatud, sõitis minu kõrva juurde vaikse surinaga prožektoriga varustatud kaamera ja minu ees süttis kõrglahutusega LCD-ekraan, kus minu kõrv oli… noh… nagu peo peal (ai!). Mul oli suurepärane võimalus jälgida telekast ülisuures plaanis  iga liigutust, mis doktor minu kõrvas sooritas. Mina valisin variandi B ja hoidsin silmad kõvasti kinni. Siinkohal tuleb mainida, et ma ei soovi kunagi väga detailselt teada, mis asju ajavad minu sisemuses kõrvaarst, hambaarst või, hoidku taevas, kirurg. Eriti vähe soovin ma seda online telekast vaadata. Lõppude lõpuks, mis see minu asi on! Tema on arst ja peab ju teadma, mis ta teeb? Tuleb siiski tunnistada, et inimesi on väga erinevaid ja küllap ka omaenda kõrva sisemuse vaatamine kedagi erutab, milleks muidu kogu see investeering. Kogu protseduur ei erinenud oma olemuselt siiski palju sellest, mis minu kallal pandi toime kunagi noorukite polikliinikus. Kokkuvõtteks, kahe kõrva peale kulus kokku 15 min ja 900 bahti (300 EEK), töö kiire ja korralik!

P.S. Uudiseid jälgides paistab, et Bangkokis kisub olukord jälle ärevaks, võib olla polnudki paha mõte sealt uttu tõmmata. Siin Samuil, tuhande km kaugusel, vanajumala (Buddha?) selja taga, ei taha keegi poliitikast midagi teada; kui Bangkokis oli väga keeruline särgivärvisüsteem siis siin kehtib ainult üks dresscode: mida vähem, seda parem :)

Pildil: soovituslik dresscode