Pärast kaklust

Tolgendasin terve pühapäeva pärastlõuna Khao Sani piirkonnas, mis on siinne seljakotirändurite, hipide ja wannabe-hipide, aga ka igasugu muu kirju seltskonna kohalik geto. Sama tänava ühes otsas toimusid eelmisel õhtul verised sündmused. Peab ütlema, et tänav oli väga harjumatult tühi, kohe nii tühi, et see tundus peaaegu… normaalne koht. Eelmise õhtu actioni valguses olid paljud oma seljakoti pakkinud ja kadunud kus kurat. Sain õlleklaasi taga jutule paari saksa kutiga, kes ütlesid, et neil oli ikka hirm täitsa naha vahel, kui kõrvalkvartalist hakkas pauke kostma, samal ajal kui sõjaväehelikopterid lendasid madalalt üle tänava ja kostitasid meeleavaldajaid pisargaasipommidega. Ka need sellid olid juba õhtuks hankinud bussipileti lõunasse, Samui saarele. Samas ei saa ka väita, et kõik tänava asukad oleksid ummisjalu põgenenud, näha oli isegi päris palju väikeste lastega peresid. Osad tänavaelanikud muidugi näevad ka niimoodi välja, et nende reisiraha lõppes juba 30 aastat tagasi täpselt siinsamas ja juurde pole vahepeal kusagilt tulnud, nii et kõigi puhul poleks see ilmselt ka võimalik. Eile anti teada, et seoses rahutu olukorra ja laupäevaste ohvritega on kogu Bangkokis käntseldatud Songkrani pidustused. Songkran on kohalik uusaastapidu, kirjutan sellest järgmises blogis pikemalt. Põhimõtteliselt tähendab see ohjeldamatut veesõda ja üksteise talgiga määrimist ning Khao San on traditsiooniliselt üks linna kuumemaid peopaiku, kuhu igal aastal sõidab spetsiaalselt kokku tuhandeid veesõjahuvilisi. Kahtlustan siiski, et hoolimata ametlikest teadetest pidu ära ei jää, sest ehkki ametliku alguseni on veel kaks päeva, müüdi juba eile tänaval ohtralt arsenali (veepüsse) ning esimesed varajased sõdalased tegid laskmisharjutusi, minagi sain mõõdukalt märjaks.
Käisin ka paarisaja meetri kaugusel Demokraatia monumendi juures, mille ümber olid eelmisel õhtul hargnenud põhilised sündmused. Põhimõtteliselt võib öelda, et asi lõppes punaste võiduga, kuna oma positsioonid säilitati ja lisaks oli sõjavägi taandudes maha jätnud seitse soomukit, millest sai kohe populaarne pildistamisobjekt. Tegin minagi seal hulga pilte, peab jällegi tunnistama, et tundsin ennast selles punasärkide meres täiesti turvaliselt ja sain paljude poolehoiuavalduste osaliseks. Hoolimata oma lonkavast inglise keelest soovisid inimesed siiralt rääkida, mis siis ikkagi juhtus ja kes kelle pihta lasi. Tegelikult ei saa me ilmselt iialgi teada, kes tegi esimese paugu, aga keda huvitab, võib vaadata seda videot – õpetlik materjal, kuidas laulu- ja tantsupeost võib hetkega saada täielik disaster.
OK, kui midagi eriti erutavat ei juhtu siis luban, et rohkem teid kohaliku sisepoliitikaga ei tüüta!