Tallinn-London-Dubai-Bangkok

Tallinn-London-Dubai-Bangkok
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest miks ma üldse Londonisse sattusin. Ei ole see ju mitte kõige otsem teekond Tallinna ja Bangkoki vahel, kuna London asub teatavast Tallinnast kahe ajavööndi ja kolme lennutunni jagu vales suunas, eriti kui arvestada Finnairi väga mugavat Bangkoki-ühendust. Kogu jama sai alguse ühel õhtul minu mõnusas kabinetis, kui ma narrisin ennast Bangkoki piletite erinevate variantide nillimisega, kaasaks pudel veini, või oli see Martini. Mis iganes, olles sellest manustanud märkimisväärse osa sattus mulle klahvi alla Emiratesi variant London-Dubai-Bangkok, kusjuures ahvatlevaks tegi selle asjaolu et London-Dubai ots toimub mõlemas suunas A380-ga, mida ma lennundushuvilisena ju muidugi soovisin proovida. Et asi oleks kindel, tegin pudelile põhja peale, koperdasin ülakorrusele krediitkaardi järele ja tehtud see oligi. Kokkuvõttes ei tulnudki koos Tallinn-Londoni piletitega oluliselt kallim kui Finnair, küll aga sai tüli tunduvalt rohkem, pluss minnes ööbimine Londonis. Kui keegi leiutaks sellise alkomeetri, mis ühendub USB pesasse ja blokeerib legaalse limiidi ületamisel arvutist väljuva liikluse, eriti lennukompaniide kodulehed, oleks ma esimesi ostjaid. Ma loodan et ma pole ainuke, kellel on kalduvus svipsis peaga lennupileteid broneerida või piinlikke e-maile saata. Äkki see võiks olla Eesti Nokia?
Tallinn-Londoni ots Easyjetiga oli sündmustevaene, maandumine Stanstedis nagu ikka. Sealt rongiga Liverpool st. peatusse, kust oli plaan metrooga edasi minna. Kuna olin hotelli eelnevalt kinni pannud ja teadsin kus see asub ja kuidas sinna saab (olime seal Tibuga kunagi olnud) sammusin enesekindlalt metroo piletiautomaadi juurde, lunastasin pileti ning edasi viitade järgi oma platvormile. See et miski ei ole päris õige hakkas mulle koitma, kui ma olin sellel platvormil olnud juba paar minutit ainuke sõitasoovija. Hakkasin siis pöörama tähelepanu mitmetele väljapandud ajutistele plakatitele, ja loomulikult sain informeeritud et seoses remonttöödega Circle Line sel nädalavahetusel ei tööta. Ükski teine liin mulle aga ei sobinud. Great! Põrnitsesin oma kasutut metroopiletit ja tõdesin et olen just soetanud esimese täiesti mõttetu suveniiri. Tagatipuks ei tahtnud see neetud pilet veel mind automaatväravate vahelt välja tagasi lasta, ilmselt arvates et ma peaks ikka kuskile sõitma ka kui ma juba pileti ostsin. Olin sunnitud kasutama värava kallal pisut põhjendatud vägivalda. Edasi taksoga hotelli, kotid nurka ja linna peale õhtust sööma. Sõin üpris hotelli kõrval, Scottish Steakhouse’s, mäletamist mööda võtsin mingi menüü mis sisaldas muuhulgas lammast. Kõrvale manustasin punast veini, mille tulemusena tekkis peale sööki plaan linna peale laiama minna. Niisiis seadsin sammud Strandilt, kus oli mu hotell, Leicesteri väljaku suunas. Teel külastasin veel mitut ettejäävat pubi ja manustasin igaühes kena pindi kohalikku ale’t. Oli laupäeva õhtu ja seetõttu inimesed liikvel. Ma olen alati olnud vaimustatud londonlaste riietusstiilist, eriti talvekuudel. Ei olnud just surmavalt külm, aga ka mitte lämmatavalt palav, vast 6-7 kraadi. See ei takistanud tibisid (ega ka soliidsemas eas daame) tuterdama tänavatel napi kleidikese väel, paljaste varvastega kingades või plätudes. Amazing! Plaanisin külastada oma Londoni lemmikkohta Tiger Tiger, mis on restoran-baar-disko-ööklubi ja asub Haymarketil, aga seal oli nii pikk järjekord ukse taga et loobusin kogu plaanist. Selle asemel läksin Chiquitasse Leicesteri väljakul, kus andsin nende mojitole igati hea hinnangu, kuid kindluse mõttes kordasin katset tagantjärele tuvastamata arv kordi. Õnneks tuli mingil hetkel meelde, et homme peaks muuhulgas lennuki peale jõudma, ning udus eksides jõudsin lõpuks oma hotelli. Udu oli põhiliselt minu peas. Hoolimata õhtul manustatud õlle-mojito kokteilist ärkasin järgmisel hommikul hea tuju ja isuga, võtsin tugeva inglise hommikusöögi ning kobisin lennujaama. Lend oli A380-ga, nagu lubatud. Kuna sõitsin turistiklassis siis ausalt öeldes ei tunnetanud erilist vahet teiste suurte lennukitega, välja arvatud meelelahutussüsteem, mis oli tõesti tasemel ja ülisuure valikuga. Teisel korrusel, kus asuvad business- ja esimese klassi salong, võis pilt muidugi teistsugune olla. Sinna viis väärispuidust trepp, mida piiras pööbli eest jäme punane siidköis. Kahjuks ei suutnud ma oma lendu eriti nautida oma naabrite tõttu. Nimelt oli minu kõrval keskmise neljase istmerea hõivanud araabia päritolu perekond, mis koosnes emast ja kolmest lapsest, neist umbes 12-aastane poisslaps minu poolt äärmises pingis ning nooremad õed tema ja ema vahel. See kuradi pärdik sisustas kogu lennu, kas kräunutades oma õdesid, kiskudes meelelahutuskonsooli eesoleva istme seljatoest välja ja lastes siis seda vedrul plaksuga tagasi tõmmata või siis lastes oma lauakesel lahti kukkuda ja siis see vastu eesoleva istme seljatuge jälle kinni virutada. Mul oli tõsiselt kahju tema ees istuvast hiina noormehest, kes kannatas seda terrorit kõik need kuus tundi. Kui ta üritas paar korda pahaselt üle õla vaadata siis kostitati teda eriti intensiivse kolistamisega. Ema sekkus ainult ühel korral, kui ühe noorema õe elu ja tervis hädaohtu sattus. Ma ei ole niigi suurem asi lastelemb, aga sellised kuradi väärakad kägistaks ma hea meelega paljaste kätega. Dubaisse jõudsime öösel kell 1, paar tundi järgmise lennuni sisustasin lõhecarpaccio ja närvide taastamiseks ohtra valge veiniga. Seetõttu ei ole mul järgmisest kuuetunnisest otsast Bangkokki ei häid ega halbu mälestusi.