Samuil

Lend Samuile oli lühike ja mõnus, nagu ikka. Olin paar päeva tagasi avastanud netist sellise hotelli nagu Samui Ocean Hotel. Täitsa uus, nii uus et ei leidnud kusagilt isegi ühtegi arvustust. Veebilehe kohaselt oli kõik vajalik siiski olemas: voodi, soe vesi, konditsioneer, wifi. Saatsin meili ja sain vastu hinnapakkumise 1100 bahti/öö, mis Samui kohta tundub täitsa ok. Mis seal ikka, kolistasin kohale. Loomulikult ei näinud kõik see looduses päris nii glamuurne välja, nagu kodulehe piltidel, aga seda ma teadsin nagunii ette – hotelliinimesed on ilmselt ühed maailma parimad fotoshoppijad. Mulle ei meenu ka, et ma oleks nende kodulehelt lugenud loodussõbralikku sõnumit, et nad oma maja ehitanud taaskasutatud papist. Sest kuidas muidu kuuleks ma oma kolmanda korruse toas seda, mis räägitakse esimesel retseptsioonis? Tänaval toimuvast ma parem ei räägigi. Oma kodulehel on neil miskipärast ununenud ka mainimata, et kohe hotelli kõrval asub taikate vabaõhu-koguöö-baar-disko-karaoke-ööklubi. Tõepoolest, tuleb siiralt tunnustada nende sellide helivõimendussüsteemi! Iga bassitümpsu peale sooritas ka minu voodi koos minuga tillukese hüppe, ja me ei asunud isegi samas majas! Ei, ärge nüüd arvake, et ma olen mingi hull pidur. Põhimõtteliselt ma täiesti aktsepteerin, et kui on pidu siis käivad selle juurde ka valju muusika ja tütarlaste kilked. Ma olen isegi üpris suuremeelne muusikavaliku osas, niikaua kui see jääb kuhugi Ervin Lillepea ja death metali vahele ja tuleb plaadilt. Elus muusika on juba samm libedale teele, aga ma tolereerin ka seda täiesti, kui laulja peab vähegi viisi ja muu bänd ka enam-vähem koos püsib. Neid helisid, mis kostsid minu akna taga, ei, tegelikult sama hästi kui minu toas, saaks ehk mööndustega nimetada joobnud tai karaokeks kitarrihäälestamise helide taustal. Ilmselt see ta oligi. See ületas minu igasuguse tolerantsi kaugelt ja kõrgelt. Paraku olin ma võimetu sellega ka midagi ette võtma, nii ma siis lihtsalt lebasin voodis ja olin hirmus ebatolerantne. Vastu kõiki ootusi olin ma mingil hetkel siiski magama jäänud. Tean seda sellepärast, et pool neli äratas mind koridorist kostuv kõrvulukustav kiljumine ja sammumüdin trepil. Esimese ähmiga ei saanud midagi aru; kas tuli on lahti? Äkki peaks mingis suunas jooksma? Aga ei, paanikaks polnud põhjust, lihtsalt üks ülemeelikus tujus noorteseltskond jõudis koju. Mula järgi otsustades võisid nad olla Israelist, ehkki minu heebrea keel pole teab mis hea. Nähtavasti elasid nad kah samas hotellis, aga olid tai karaoke asemel ohtralt pidutsenud kusagil mujal ja eriti ülemeelikus meeleolus. Kogu see treppidel jooksmine, hõikumine, naermine, kukkumised ja vandumine kestis kokku umbes tunnikese, enne kui nad lõpuks ära kustusid. Ainsa positiivse nüansina võib märkida, et mingil hetkel tuli kambal plikadel idee tervitada saabuvat päeva kena tervisliku suplusega meie katusebasseinis. Praktiliste inimestena ei hakanud nad selle tarvis mingeid riideid märjaks tegema, nagu ma, va perv, uksesilmast tunnistasin :) 

See on üldse nende odavate öömajade nuhtlus, et igal hetkel võid sa saada omale naabriks klassitäie koolilastest peoloomi. See võib muidugi olla hullult vahva, kui sa juhtud olema samas vanusegrupis ja meeleolus, aga minusugune taat läheb nüüd uut öömaja otsima. Wifi siin ka praktiliselt ei toimi, ma ei tea, kas ja millal ma selle postituse üles saan.

Igatahes tervitused teile sinna tuhapilve sisse!