Punarevolutsioon

Kes on viitsinud välisuudiseid lugeda on vahest märganud, et meil on siin õhus väikest viisi revolutsioonihõngu. Vaesema klassi rahvas, peaasjalikult põllumehed põhja- ja kirde Taist ning nende urbaniseerunud saatusekaaslased, enamuses taksojuhid ja muud vandersellid, on selga tõmmanud punasärgid, kätte haaranud punalipud ja peavad pealinnas juba neljandat nädalat kestvat demonstratsiooni, eesmärgiks kukutada praegune valitsus ja kuulutada võimalikult kiiresti välja uued valimised. Nende nõudmiseks on, et see kõik peab juhtuma 15 päeva jooksul, mida ma praktikas küll hästi ette ei kujuta. Tõuke rahutusteks andis ülemkohtu otsus punasärklaste suure iidoli, endise ülipopulistliku peaministri Thaksini, kes kukutati 2006.aastal riigipöördega, varade rekvireerimiseks 1,4 miljardi USD ulatuses. Vana oli nimelt endale nihverdanud riigi suurema telekomifirma ja müüs selle siis Singapuri edasi, aga tulumaksu maksmine läks meelest ära. Nüüd redutab Dubais. Tegelikult võib neist külameestest aru saada, kuna Thaksini ajal käivitati enneolematu maaelu edendamise kampaania, muuhulgas said kõik põllumehed kes aga soovisid heldelt tagatiseta laenu, mille tagasimaksmise tähtajad on nüüd pärale jõudnud. Nüüd pilgutavad need vaesed vennikesed arusaamatuses silmi ja küsivad: tagasi maksta? Mis mõttes? Thaksin ju andis selle raha meile? Ja see on ammu otsas pealegi ja jäi veel puudugi, naabrimees ostis palju uhkema pikapi. Sellises pikantses olukorras võib tunduda täitsa hea mõte sõita pealinna ja kukutada see neetud kapitalistide ja imperialistide valitsus, mis käpa nende tasku tahab ajada. Revolutsiooni juhid ongi juba jõudnud välja kuulutada klassivõitluse. Meeleavaldused ise on olnud siiamaani rahumeelsed, rohkem nagu festival- palju tantsu ja laulu ja lipulehvitamist. Olen ka ise korduvalt läbi jalutanud, pilte klõpsinud ja pole tundnud ennast vähemalgi määral ohustatuna. Küll on halb see et nad on okupeerinud ühe ristmiku linna põhilises turismi- ja kaubanduspiirkonnas, mistõttu on Bangkoki suurimad kaubanduskeskused, aga ka ümberkaudsed nelja- ja viietärni hotellid olnud turvakaalutlustel juba pea nädal aega suletud (täna, s.o. reedel olid osad siiski osalise ajaga lahti). Kahjusid raporteeritakse sadades miljonites, lisaks liiklusprobleemid. Valitsusel on olnud nende suhtes elevandi kannatus, ilmselgelt ei soovita linna põhilises turismikeskuses mingeid suuremaid kokkupõrkeid ega verevalamist. Paraku on see kõik mõjunud väga halvasti valitsuse ja peaministri enda usaldusväärsusele, sest kui sa ikka muudkui ähvardad, aga mingeid tegusid ei järgne, ei võta sind enam keegi tõsiselt. Põhimõtteliselt lasevad punasärgid valitsusele kõrges kaares varba peale ja tunnevad ennast seejuures täiesti karistamatult. Eile ründasid punased näiteks parlamenti, nii et lugupeetud saadikud olid sunnitud pintsakusabade välkudes tagahoovis üle aia hüppama, osad evakueeriti helikopteriga. Tulemus? Jõuetu avaldus, et nii pole ilus teha. Kuulutati välja ka eriolukord, aga see ei ole praktikas kuidagi tunda andnud. Üldiselt hakkab tavalistel bangkoklastel sellest jamast siiber saama, nii et varem või hiljem peab midagi juhtuma. Häid variante kipub kahjuks napiks jääma. Oleme siis ootel. Tegelikult on kahju kõigist neist maainimestest, keda liikumise juhid räigelt ära kasutavad ja kellest enamikul pole udust aimugi, mis asja nad siin õieti ajavad. Räägitakse, et neile makstakse meeleavaldamise eest 500 bahti päevas. Enamus tunduvad lihtsad, toredad ja sümpaatsed inimesed, oleks väga kahju kui nendega miskit halba juhtuks. Muidugi on ka teist tüüpi punasärke, enamasti noored meesterahvad, kes on kaunis sõjakad ja oleks nähtavasti väga nördinud, kui peaks ilma mingi madinata kodukülla tagasi sõitma. Jälgin sündmusi põhiliselt Twitteri kaudu, mis on kõige operatiivsem kanal. Ei, ärge muretsege, mul ei ole plaani rindefotograafiks hakata ja üritada oma kräppkaameraga pildistama minna, kui asjad põnevaks peaks muutuma. Siin kus mina elan on kõik vaikne ja rahulik, mõni briti päritolu ülepidutsenu lärmab vahel akna taga. Pildil mässuline daam koerakesega.