Liiklus Bangkokis

Bangkok kui linn köidab mind. On üldiselt teada, et kõige paremini õpid sa uut kohta tundma läbides seda jalgsi ja seda ma üritan ka igapäevaselt teha. Tavaliselt läbin päevas vähemalt 5 km, tihti ka rohkem. Rekord siiamaani on 12 km, aga osa sellest oli seotud sellega et istusin kogemata ekspresspaadile, mis minu soovitud peatusest uhkelt mööda purjetas. Paraku ei ole jalutamine Bangkokis tihtilugu sugugi lihtne tegevus. Vahest põhiline probleem on see, et jalakäijate jaoks ei ole välja kujunenud kindlat liiklemismalli tänavatel. Peatänavatel võib seda ehk põhjendada sellega, et ehkki Tais on liiklus vasakpoolne, on enamus turiste siiski pärit parempoolse liiklusega maadest Euroopas ja Ameerikas. Samas ei ole ka taide seas välja kujunenud mingit kindlat seisukohta, millist positsiooni kõnniteel võtta, ja nii nad siis tolgendavadki sihitult, tihtilugu peatudes ja vahetades rada täiesti ettearvamatult. Asja ei paranda ka see et kaubanduskeskuste, metroo ja skytraini eskalaatorid ja trepid lähtuvad kord vasak- kord parempoolsest liiklusskeemist. Lisaks sellele veel mootorrattad, mis selle asemel et riskida ületada kolm vastassuunas liikuvat sõidurada, eelistavad lühemaid vastassuunalisi distantse läbida hoopis kõnniteel. See kõik teeb jalutamise, eriti peatänavatel, päris problemaatiliseks. Nagu kõigest sellest oleks veel vähe siis on kõnniteede tänavakate tihtilugu varustatud erinevate üllatustega. Mingil põhjusel käib eriti just peatänaval Sukhumvitil kõnniteede aluste kommunikatsioonide permanentne remont. Kui aga uus toru või kaabel paigas, ei vaevu reeglina keegi sillutist eriti taastama, tihti visatakse unikivid tagantkätt lihtsalt üleskaevatud ja täidetud kaevikule, kui sedagi. Niisiis peab kogu aeg olema valvel ja oma mõtetesse vajumine on kindel retsept järgmisest apteegist plaastri varumiseks. Samas harjub sellega kiiresti ja kui oled siin juba paar nädalat olnud siis ikka naljalt enam konte ei murra. Ah, ja kas ma juba rääkisin tänavakaubandusest? Enamasti on see paigutatud mõlemale poole kõnniteed, jättes jalakäijatele pisikese pilu keskel, vahel ainult ühe inimese läbipääsu laiuse. Kaubanduse iseloom vaheldub, päevasel ajal riided, plaadid ja muu pudi-padi, öisel ajal tänavabaarid. Ja siis on ju siin veel jalgrattatee. See on joonistatud kõnniteele peaaegu terve Sukhumviti pikkuses, lihtsalt kaks paralleelset joont koos jalgratta piltidega aeg-ajalt. Kõik võiks ju olla tore, aga esiteks võib siin nähtud jalgrattaid kahe käe sõrmedel üles lugeda ja enamasti ukerdavad nendega väikelapsed, ning teiseks ei ole mitte mingisugust võimalust seda jalgrattateed isegi soovi korral sihipäraselt kasutada, kuna enamuse sellest on okupeerinud tänavakaubandus ja selle vahele pressitud jalakäijad. Ilmselt käis Bangkoki transpordiameti juhataja kuskil Euroopas turismireisil ja leidis, et ühes korralikus maailmalinnas peab ka jalgrattatee olema. Tehtud-tehtud. Taid on ikka ühed naljatilgad.