Kuu aega on läinud nagu lennates ja täiesti üllatuslikult on kätte jõudnud aeg Bangkokist lahkuda. Ma pole selleks absoluutselt valmis, aga lennupilet Koh Samuile (koh=saar) sai juba mõni aeg tagasi võetud, nii et pääsu pole.
Olles siin nüüd kuu aega resideerunud, pean ma ütlema et Bangkok on tegelikult linn kus ma võiks elada, teades samal ajal et Samui rannad on ainult 50 min lennusõidu kaugusel. Paljud seda kindlasti ei mõista, isegi mu oma tütar iseloomustab Bangkokki kui palavat ja mitmes mõttes räpast suurlinna ja kahtlemata on tal täiesti õigus, aga mina ei tea, midagi selles on... Aga mis seal ikka, edasi proovin nautida nüri rannapuhkust. Seoses sellega jäävad kindlasti ka sissekanded siin blogis harvemaks, kuna vaevalt kedagi huvitab päevast päeva korduv kirjeldus "ärkasin, läksin randa, sõin, tukastasin, dušš, õhtusöök, magama". Viitsimise ja võimaluste piires püüan veel üles panna mõned Bangkoki materjalid, millest pole siiani jõudnud teile kirjutada, aga üldiselt püüan ennast tasapisi viia konditsiooni, millest vana hea Pink Floyd on teinud laulu muheda pealkirjaga "Comfortably Numb".
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar